„Kui päeval laskus maha öö”

„ÄRGAKE!” BENINI-KORRESPONDENDILT

„SEE juba oli midagi! Miljonid päikesevarjutust imetlemas,” kuulutas Ghana ajalehe „Daily Graphic” pealkiri päev pärast täielikku päikesevarjutust 2006. aasta 29. märtsil. Kõigepealt Brasiilia idatipus nähtud päikesevarjutus kulges üle Atlandi ookeani kiirusega 1600 kilomeetrit tunnis ning jõudis hommikul kella 8 paiku rannikumaadesse Ghanasse, Togosse ja Benini. Mida siis Lääne-Aafrikas näha võis?

Viimane täielik päikesevarjutus toimus Ghanas aastal 1947. Tollal 27-aastane Theodore meenutab: „Noil aegadel polnud paljud veel iial päikesevarjutust näinud, seepärast oli neil raske taibata, mis toimub. Seetõttu kirjeldasid inimesed seda sündmust sõnadega „kui päeval laskus maha öö”.”

Avalikkuse teavitamise kampaaniad

Võimud algatasid laiaulatuslikke avalikkuse teavitamise kampaaniaid, hoiatamaks päikesevarjutuse ajal päikesesse vaatamise ohtude eest. Togos manitsesid pilkuköitvad plakatid: „Kaitse oma silmi! Sind varitseb oht kaotada nägemine!”

Valitsusametnikud rõhutasid kahte kaitsemoodust. Esiteks, jää majja ja jälgi seda vaatepilti telerist. Teiseks, väljas viibides pane ette spetsiaalsed kaitseprillid. Miljonid jälgisid naelutatult muljetavaldavaid vaatepilte teleri- ja arvutiekraanilt. Paraku ei suutnud monitorid anda edasi uudishimust ja sinna-tänna tormamisest üles köetud meelierutavat atmosfääri vahetult enne päikesevarjutust ja selle ajal. Elagem seda üheskoos veel kord läbi.

Ootusärevus kasvab

Paistis igati, et saabunud on järjekordne tüüpiline Lääne-Aafrika hommik koos särava päikese ja pilvitu taevaga. Kas tõesti on tulemas päikesevarjutus? Kui väljasviibijate kellad hakkasid näitama etteteatatud algusaega, pandi ette prillid ja suunati pilgud taevasse. Mõnedel oli mobiiltelefon kõrva juures, et pärida mujal viibivatelt tuttavatelt, mida nemad näevad.

Vaatlejate peade kohal 350 000 kilomeetri kõrgusel oli kuu vääramatult, kuigi nähtamatult, liikumas sündmuspaiga poole. Ootamatult ilmus see nähtavale väikese tumeda laiguna ning asus päikest varjutama. Sedamööda, kuidas üks vaatleja teise järel seda märkas, kasvas ka vaimustus.

Esimese tunni jooksul ei täheldanud vaatlejad oma vahetus ümbruses mingeid muutusi. Ent kui kuu üha enam päikest kattis,  muutis taevas oma nägu. Taevasina haihtus. Temperatuur langes. Hommikuvalguse kahanedes hakkasid tänavatel süttima valgustundlikud lambid. Tänavad tühjenesid. Poed sulgesid uksed. Linnud lõpetasid siristamise ning loomad pugesid peitu ja sättisid end magama. Pimedus hakkas võimust võtma. Kui varjutus jõudis haripunkti, tekkis täielik vaikus.

Unustamatu täisvarjutus

Hakkasid vilkuma tähed. Tumeda kuu ümber tuli säravvalge kiirtepärjana nähtavale päikese uhke kroon (päikese atmosfääri väline ala). Päikesekiirte paistes läbi kuu välispinna orgude ja muude ebatasasuste lõid kuu ümber lõõmama valguspunktid nimetusega Baily helmed. * Tekkis helendava teemantsõrmuse efekt. Kromosfääri (päikese krooni alusesse alasse) tungisid roosad valgussähvatused. „See kujutas endast kõige rabavamat vaatepilti, mida ma kunagi näinud olen – hingemattev ilu,” oli üks vaatleja vaimustuses.

Täisvarjutus kestis umbes kolm minutit. Seejärel hakkas päike taas nähtavale ilmuma. Paljud vaatlejad tervitasid seda rõõmuhõisetega. Taevas helenes ja tähed kadusid. Sünge atmosfäär haihtus otsekui hommikune udu.

Kuu on „ustav tunnistaja pilvedes”, mistõttu päikesevarjutusi saab välja arvutada juba sajandeid ette (Laul 89:38). Lääne-Aafrikal tuli seda nähtust oodata peaaegu 60 aastat. Arvestuste järgi näeb see piirkond järgmine kord päikesevarjutust aastal 2081. Ehk õnnestub sinul vaadelda sellist unustamatut päikesevarjutust tunduvalt varem.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 29]

Kas Jeesuse surma ajal toimus päikesevarjutus?

Kirjakohas Markuse 15:33 öeldakse: „Kuuendal tunnil tekkis pimedus üle kogu maa ja kestis üheksanda tunnini.” Selline kolm tundi väldanud pimedus keskpäevast kuni kella kolmeni pärastlõunal oli ime. Ilmselt polnud tegemist päiksevarjutusega. Esiteks, pikim võimalik päikesevarjutuse kestus maakera mis tahes punktis on umbes seitse ja pool minutit. Teiseks, Jeesus suri kuukalendri järgi 14. niisanil. Niisanikuu esimese päeva määrab ära noorkuu ilmumine. See on aeg, mil kuu paikneb maakera ja päikese vahel ning võib tekitada varjutuse. 14. niisani kätte jõudes on kuu juba poole oma orbiidist läbinud. Maakera asub siis päikese ja kuu vahel, nii et kuu ei saa tõkestada päikesevalguse paistmist, vaid peegeldab seda täiel määral. Seepärast võime sel ajal näha täiskuud, mis on oivaliseks fooniks Jeesuse surma mälestamisele.

[Pilt]

14. niisan on alati kas täiskuu ajal või selle vahetus läheduses

[Joonis/kaart lk 28, 29]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Päikesevarjutuse kulgemistee

●

⇧

●

⇧

●

⇧ AAFRIKA

BENIN ●

⇧

TOGO ●

⇧

GHANA ●

⇧

●

⇧

●

⇧

●

⇧

●

⇧

●

[Allikaviide]

Kaart: Based on NASA/Visible Earth imagery

[Pilt lk 28]

Täielik päikesevarjutus 2006. aasta 29. märtsil

[Pilt lk 28]

Spetsiaalsed kaitseprillid võimaldasid vaatlejail oma silmaga näha päikesevarjutust