Miks ma lahkusin tsirkusest

Jutustanud Marcelo Neím

SÜNDISIN Uruguays Montevideo linnas. Ehkki minu vanemad olid jumalakartlikud, ei kuulunud nad ühtegi religiooni. Ema sai surma ühes õnnetuses, kui olin umbes neljane, seetõttu kasvasin üles sugulaste juures, kes püüdsid minusse vähehaaval häid põhimõtteid sisendada. 20-aastaselt otsustasin hakata reisima, et õppida tundma erinevaid maid ja kultuure.

Colombias alustasin abilisena tööd tsirkuses. Märkasin artistide rõõmu, kui rahvahulk neile plaksutas, ning seetõttu tahtsin olla üks neist. Nii ma siis harjutasin oma numbrit jalgrattaga, kasutades järjest väiksemat ja väiksemat, kuni lõpuks suutsin esineda jalgrattal, mis oli vaid 12 sentimeetrit pikk – üks väiksemaid maailmas. See mahtus minu peopesale. Sain väga populaarseks suures osas Lõuna-Ameerikas. 25-aastaselt saabusin Mehhikosse, kus töötasin mitmes tsirkuses.

Minu elu muutub radikaalselt

Mulle meeldis tsirkuseelu. Sain palju reisida, olla parimates hotellides ja süüa peentes restoranides. Kuid samal ajal tundus mu elu tühi ja tulevik tume. Üks pärastlõuna tõi mu ellu muutuse. Tsirkuse tseremooniameister andis mulle ühe raamatu, mille ta oli saanud. Selle pealkiri oli „Ilmutuse suurejooneline haripunkt on peagi käes!” *. Lugesin seda pärast etendust varaste hommikutundideni. Kuigi raamat polnud minu jaoks lihtne, tekitas minus huvi Ilmutusraamatu selgitus helkjaspunasest metsalisest ja hoorast (Ilmutuse 17:3–18:8). Seejärel leidsin oma äsjaostetud järelhaagist puhastades veel ühe sama väljaandja raamatu – „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” *. Sellest oli kergem aru saada ja ma mõistsin kohe, et pean loetust ka teistele rääkima. Niisiis hakkasin õpitust sedamaid rääkima kõikidele, keda kohtasin.

Aja möödudes tekkis mul soov Jehoova tunnistajatega kohtuda. Esmalt saadud raamatus oli selle Jehoova tunnistajast tütarlapse telefoninumber, kes oli mu sõbrale selle raamatu jätnud. Nii ma siis helistasin, ja tüdruku isa kutsus mind Jehoova  tunnistajate konvendile Mehhikos Tijuana linnas. Mulle avaldas muljet armastus, mida seal märkasin, ning ma veendusin, et see on õige religioon. Igas paigas, kuhu tsirkus rändas, käisin kohalikus kuningriigisaalis ning hankisin kirjandust, mida saaksin eraviisil levitada.

Üks juhtum veenis mind veelgi, et olen õigel teel. Jehoova tunnistajad kutsusid mind Kristuse surma mälestusõhtule ja selgitasid, kui tähtis on kristlastel sellel viibida. Kuid tsirkuses oli samal ajal esietendus ning ma mõtlesin, et mul pole võimalik mälestusõhtule minna. Palusin kogu südamest Jehoovat, ning juhtus midagi ootamatut. Kaks tundi enne etenduse algust läks elekter ära! Nii ma saingi minna mälestusõhtule ja hiljem etenduse ajaks tagasi tulla. Mulle tundus, et Jehoova vastas minu palvele.

Ükskord jagasin pangas järjekorras seistes traktaate. Seda nägi kristlik kogudusevanem, kes kiitis mind innukuse eest. Ta ergutas mind kuulutama organiseeritud viisil, koos kogudusega, ja selgitas sõbralikult, et kui tahan kuulutada, tuleb mul elus muudatusi teha. Samal ajal kui tegin selleks plaane, pakuti mulle ühes Ameerika Ühendriikide tsirkuses heapalgalist tööd. Olin kahevahel. Tahtsin minna Ameerika Ühendriikidesse, kuid ei teadnud, mis saab minu uuest elusihist, kui pakkumisega nõustuksin. See oli esimene katselepanev olukord ja ma ei tahtnud Jehoovale pettumust valmistada. Hoolimata kaasesinejate skeptilisest suhtumisest lahkusin tsirkusest, hakkasin läbi käima kogudusega, lõikasin maha pikad juuksed ning tegin muid muudatusi oma eluviisis, et võiksin teenida Jehoovat.

Rahuldustpakkuv elu, mida ma ei kahetse

Veidi enne seda, kui lasin end 1997. aastal Jehoova tunnistajaks ristida, seisin silmitsi teise katsega – mulle pakuti järjekordset võimalust minna Ameerika Ühendriikidesse, seekord aga esinema kuulsasse telesaatesse Miamis, kusjuures kõik minu kulud lubati täielikult katta. Mina aga tahtsin lasta end ristida ja elada pühendumistõotuse kohaselt, mille olin andnud Jehoovale. Seega lükkasin pakkumise tagasi, mis tekitas teleprogrammi korraldajates palju hämmastust.

Mõned inimesed on minu käest küsinud, kas kahetsen seda, et loobusin tsirkuseelust. Minu vastus on, et ma ei vahetaks mitte kunagi Jehoova sõprust ja armastust oma endise elu vastu. Kuigi minu uue karjääriga ei kaasne aplausid, kuulsus ega edu selles maailmas, ei tunne ma siiski, et mu elu oleks sisutu. Mul on kallihinnaline lootus elada paradiisis maa peal ja tervitada pärast ülesäratamist oma ema (Johannese 5:28, 29).

[Allmärkus]