Aita noortel katsumustega toime tulla

MAAILM, selle elustiilid ja trendid on alati muutunud. Tänapäeval on need muutused suurel määral nüüdisaegse tehnoloogia tõttu veelgi märgatavamad. See, mis oli moes eile, on täna moest läinud ning mis täna populaarne, on homseks juba iganenud. Need kiired muutused avaldavad märkimisväärset mõju noortele.

Sotsiaalrevolutsioon

Viimastel aastatel on tehnoloogia päästnud valla revolutsiooni, mis on noori sügavalt mõjutanud. Paljudes maades on näiteks mobiiltelefon ja arvuti saanud noortele sotsiaalses mõttes elutähtsaks. Suhtlussaidid on avanud uue võimalusterohke maailma. Üks 19-aastane Austraalia tütarlaps ütleb: „Reaalses elus ei pruugi sul olla ühtegi sõpra, aga Internetis on sul neid ühtäkki sadade kaupa.”

Vähesed poleks nõus sellega, et mobiiltelefonil ja Internetil on rohkelt kasulikke külgi. Paistab aga, et paljud inimesed on neist abivahenditest sõltuvuses. Ülikooli professor Donald Roberts märgib, et mõned õpilased „ei suuda olla ilma mobiiltelefoni kasutamata need mõned minutid, mis jäävad kella kümnese ja kella üheteistkümnese loengu vahele”. Ta ütleb: „Mulle tundub, et noortel on kohe raske olla, kui nad ei saa kätte telefoniga rääkimise annust – nende hing justkui karjuks sees: „Ma ei talu vaikust!””

Mõned noored isegi tunnistavad oma sõltuvust. „Olen Messenger’ist ja mobiilist täielikus sõltuvuses, kuna tänu nendele saan pidada sõpradega ühendust,” ütleb 16-aastane Stephanie. „Nii pea kui koju jõuan, lähen Internetti ja istun seal ... teinekord kuni kella kolmeni öösel.” Stephanie telefoni kuuarve jääb vahemikku 100 kuni 500 dollarit. Ta ütleb: „Praeguseks võlgnen vanematele rohkem kui 2000 dollarit kuulimiidi ületamise tõttu. Kuna olen nii harjunud, et telefon on alati käepärast, ei suuda ma ilma selleta normaalselt elada.”

Probleem ei seisne ainult rahas. Kui antropoloog Elinor Ochs tegi uurimuse pereelu kohta, leidis ta, et kui töölkäiv lapsevanem tuli koju, siis abikaasa ja lapsed olid sageli oma tegemistest sedajagu haaratud, et kahel korral kolmest nad isegi ei tervitanud üksteist! Nad lihtsalt jälgisid edasi oma elektroonilisi  riistapuid. „Panime ka tähele, kui raske oli vanematel mõista lapse maailma,” ütleb Ochs. Ta lisab, et uurimistöö käigus märgati, kuidas vanemad tegelikult tõmbusid eemale ja kaugenesid lastest, kes olid oma tegemistesse süvenenud.

Kas Interneti suhtlussaidid on ohutud?

Paljud lapsevanemad ja õpetajad on mures aja pärast, mida noored kasutavad üksteisega suhtlemiseks Interneti suhtlussaitidel. Need on sellised kohad Internetis, kus on võimalik teha endale veebileht, lisada pilte, videoid ja pidada päevikut ehk ajaveebi.

Sellised saidid teeb kütkestavaks see, et nende vahendusel saab sõpradega ühendust pidada. Lisaks pakub veebilehe koostamine noorele võimaluse end väljendada. On täiesti arusaadav, et see on haarav, kuna noorus on aeg, mil õpitakse ennast tundma ja oma tundeid väljendama nii, et see jõuab teisteni ja puudutab neid.

Üks probleem, mis siis aga kerkib, on see, et mõned inimesed loovad endale nii-öelda veebisaidi-isiku, mis peegeldab seda, kes nad tahavad olla, mitte kes nad päriselt on. Üks 15-aastane poiss ütleb: „Üks minu koolivend väidab, et ta on 21 ja elab Las Vegases.” Mõlemad noored elavad sellest Ameerika linnast aga rohkem kui tuhande kilomeetri kaugusel.

Selline petmine on üsna tavaline. „Netis võib teha kõike,” ütleb avameelselt üks 18-aastane Austraalia tüdruk. „Sa võid olla täiesti teine inimene, kuna keegi ei tea, kes sa tegelikult oled. See tekitab kindlustunde. Sa võid välja mõelda asju, mis teevad sind huvitavamaks. Sa võid üles panna endast pilte, kus sa kannad riideid, mida sa päriselus ei kannaks, või teed midagi, mida sa muidu ei teeks. Sa võid kirjutada asju, mida sa kunagi kellelegi näost näkku ei ütleks. Kuna keegi sind ei näe, tekib tunne, nagu võiksid vahele jäämist kartmata teha kõike. Keegi ei tea, kes sa tegelikult oled.”

Nagu iga teise suhtlemisvormi puhul, võib ka Interneti suhtlussaite tarvitada õigesti või vääralt. Kas sina kui lapsevanem tead, mida su laps Internetis teeb? Kas hoolitsed selle eest, et sinu laps kasutab aega targasti? * (Efeslastele 5:15, 16.) Kõigele lisaks võivad Interneti väärtarvitamise tõttu varitseda noori mitmesugused ohud. Millised?

 Küberruumi pimedam pool

Anonüümsus teeb Internetist pedofiilidele soodsa jahimaa. Noored võivad kogemata sattuda lõksu, kui nad jagavad Internetis isiklikku infot või nõustuvad kohtuma inimesega, kellega nad on pidanud kirjavahetust. Mõned väidavad, et „tõsisemad vägivalla ja kuritarvitamise ohud varitsevad lapsi nende endi kodus või mänguväljakul”, kirjutab raamat „Parenting 911”. „Enamiku vanemate arvates on aga veelgi hullem see, et seksuaalperverdid võivad tulla nende koju arvutiekraani kaudu ja rikkuda nende laste süütuse.”

Interneti teel suhtlemise meetodeid on ka teisel moel kurjasti ära kasutatud. Mõned noored tegelevad „küberkiusamisega” – järeleandmatu norimise, mõnitamise, tülitamise või ähvardamisega Internetis. Veebisaite on valmistatud puhtalt kellegi alandamiseks, samal ajal kui elektronpostist, jututubadest ja teistest sellistest asjadest on saanud laimamisvahendid. Üks Interneti turvalisusega tegeleva rühma direktor usub, et ligi 80 protsenti 10- kuni 14-aastastest lastest on otseselt või kaudselt küberkiusamist tunda saanud.

Muidugi mõista pole kiusamine uus asi. Praegusajal aga levivad kuulujutud, klatš ja laim palju laiemalt ning veelgi kiiremini. Tihtilugu on see ka palju jälestusväärsem. Mõnel juhul on mobiiltelefoni kaameraga tehtud sündsusetuid ja piinlikkust tekitavaid pilte ja videoid, näiteks kooli riietus- või duširuumis. Seejärel on need kaadrid Internetti üles pandud ja saadetud paljudele himulistele.

Üldsuse mure kasvab

Sedalaadi probleemid ergutasid USA New Jersey osariigi õigus- ja avaliku julgeoleku osakonda saatma lapsevanematele ja hooldajatele kirja, et innustada neid „aitama meil võtta ette midagi seoses kasvanud murega, mis puudutab laste kohatut Interneti kasutamist nii koolis kui ka väljaspool seda”. Kirjas väljendati erilist muret Internetis isiklike andmete ja piltide avaldamise pärast. Saidid, mis seda personaalset infot avalikustavad, tõmbavad sageli magnetina ligi häbituid noori ja täiskasvanuid. Selles kirjas seisis: „Vanemana on teil tarvis teada, et mure selliste asjade pärast on vägagi põhjendatud, ning teie tähtsaks ülesandeks on kaitsta oma lapsi, jälgides nende Interneti kasutamist.”

Ometigi teavad mõned vanemad üllatavalt vähe, mida nende lapsed Internetis teevad. Ema, kes jälgis hoolikalt, kus tema 16-aastane tütar Internetis käib, ütleb: „Vanemad oleksid täiesti kohkunud ja neil oleks väga piinlik, kui nad teaksid, mida nende lapsed Internetti üles panevad ja mida nad teistega arutavad.” Üks Interneti turvalisuse ekspert märgib, et mõned noored riputavad Internetti pilte, mis on vägagi seksuaalse alatooniga.

Kahjulikud mõjud

Kas kõik see on vaid ülihoolitsevate lapsevanemate paranoia, kes on unustanud, mida  tähendab olla teismeline? Statistika näitab midagi muud. Mõtle järgnevale. Mõnes paigas on umbes kolmandik 15–17-aastastest poistest ja tüdrukutest olnud seksuaalsuhetes. Üle poolte teismeliste vanuses 13–19 ütleb, et nad on teinud suuseksi.

Kas tehnikal on olnud oma osa selles kainestavas statistikas? Kahtlemata. „Mobiiltelefonid ja Internet, mis pakuvad noortele hulgaliselt privaatsust, teevad juhuslikud seksuaalsuhted nii lihtsaks,” ütleb ajakirja „New York Times Magazine” aruanne. Tõesti, vastassugupoolega salajaseks kohtumiseks piisab vaid mõnest klahvivajutusest. Ühes uuringus tunnistasid igast viiest tüdrukust enam kui neli, et nad pole Internetis nii ettevaatlikud kui peaks.

Mõned, kes otsivad Internetis kaaslast või juhusuhet, saavad rohkem, kui nad ootasid. Jennifer Welch, Novato linna politseist California osariigis, tõdeb, et nad on märganud seksuaalrünnakute kasvu. Ta ütleb, et paljud ohvrid tutvuvad tulevase ründajaga kõigepealt Internetis ja seejärel lepivad kokku kohtumise.

Hoidu „maailma tarkusest”!

Ajalehtede ja ajakirjade nõuandeveerud teismelistele kipuvad olema liiga sallivad noorte ja seksi suhtes. Kuigi nad kiidavad heaks seksist keeldumise enne abielu või moraalse puhtuse, on nende peamine eesmärk seksist hoidumise asemel innustada noori harrastama „turvaseksi”. Nende arutluskäik paistab olevat selline, et „kuna me ei suuda neid peatada, siis vähemalt saame neid õpetada olema vastutustundlikud”.

Ühele tunnustatud noorte veebilehele postitatud artiklis, kus tõstatati küsimus, kas olla seksuaalsuhetes või mitte, jõuti järelduseni, et tuleb arvestada vaid kolme faktoriga: 1) oht rasestuda, 2) oht nakatuda suguhaigusse ja 3) mõlemal on tähtis otsustada, kas nad on selleks emotsionaalselt valmis. See sait ütleb: „Lõppkokkuvõttes on see sinu otsus.” Vaid pinnapealselt viidati, et seda tuleks arutada vanemaga. Seal polnud isegi mainitud, kas selline seks on õige või vale.

Kui oled lapsevanem, tahad kindlasti, et sinu lapsi juhiks midagi paremat kui see muutlik ja rumal „maailma tarkus” (1. Korintlastele 1:20). Kuidas aidata neil leida tee läbi noorukiea ja vältida ohte, millest rääkis see artikkel? Vastus ei pruugi olla sama lihtne kui arvutijuhtme pistikust välja tõmbamine või telefoni äravõtmine. Pinnapealsed lahendused jõuavad harva südameni (Õpetussõnad 4:23). Mõtle ka sellele, et sinu laps kasutab mobiiltelefoni või Internetti võib-olla selleks, et rahuldada vajadusi, mida sina kui lapsevanem suudaksid tõenäoliselt palju efektiivsemalt teha. Millised on mõned neist?

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 4]

„Nii pea kui koju jõuan, lähen Internetti ja istun seal ... teinekord kuni kella kolmeni öösel”

[Väljavõte lk 5]

„Netis võib teha kõike. Sa võid olla täiesti teine inimene, kuna keegi ei tea, kes sa tegelikult oled”

[Väljavõte lk 7]

„Vanemad oleksid täiesti kohkunud ja neil oleks väga piinlik, kui nad teaksid, mida nende lapsed Internetti üles panevad ja mida nad teistega arutavad”

[Kast/pilt lk 6]

Suhtlussaidid. Ühe tüdruku lugu

„Hakkasin kasutama meie kooli veebilehte, et suhelda kaasõpilaste ja õpetajatega. Kõik algas ühest tunnist nädalas. Peagi istusin Internetis iga päev. Olin sellest nii sõltuvuses, et kui ma parasjagu Internetis polnud, mõtlesin sellest. Ma ei suutnud millelegi muule keskenduda. Jäin teistest õpinguis maha, ma ei kuulanud kristlikel koosolekutel tähelepanelikult ning isegi vältisin reaalses elus olevaid sõpru. Vanemad mõistsid lõpuks, mis toimus, ning piirasid Interneti kasutamist. See oli raske. Olin väga vihane. Nüüd aga olen õnnelik, et vanemad nii tegid, ja ma olen sellega täiesti harjunud. Ma ei taha kunagi enam sellest sõltuvusse sattuda!” (Bianca)