Ta pidas kalliks seda, mida õppis

MÕNI aeg tagasi leiti kiri, mille kirjutas üks vähihaige naine vahetult enne oma surma 2004. aasta maikuus. Kiri oli jäänud lõpetamata, ilmselt seetõttu et naise tervis järsult halvenes. Need, kes hiljem tema ärasaatmata kirja lugesid, olid pisarateni liigutatud ja nende usk Jumalasse kasvas.

Kirja autor Susan räägib, et ta oli noor teismeline, kui ta võttis kätte ja helistas ühele Jehoova tunnistajast kogudusevanemale USA-s Connecticutis. Edasi räägib Susan oma kirjas sellest, milliste olude keskel ta teismelisena elas. See liigutav kiri jõudis eelmise aasta lõpul Susani ema kätte, kes saatis sellest koopia Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki.

Susan kirjutab oma kirjas, et leidis Connecticutis elava kogudusevanema numbri telefoniraamatust 1973. aastal. „Olin tol ajal 14-aastane, kui tundsin ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!” lugedes, et just see peab olema tõde,” selgitab ta. „Kuna ma polnud eales ühegi Jehoova tunnistajaga kohtunud, otsisin nad telefoniraamatust üles ja valisin välja numbri, millel oli sama suunakood kui mul. Vend Genrich, kes telefonile vastas, oli üllatunud, kui kuulis, et ma pole kunagi tunnistajaid kohanud.” *

Elu muutub raskeks

Susan jutustab kirjas, et kui ta oli kümneaastane, saadeti ta elama ema õe juurde Connecticutti. Esialgu ei pidanud ta jääma kauaks, kuid mõne aja pärast ütles Susan oma Floridas elavale emale, et ta tahabki jääda tädi juurde. Kirjas mainib Susan, et tema seisund meenutas „Stockholmi sündroomi, mille puhul ohvril tekib kiindumus oma ärakasutajate vastu”. * Teda koheldi väga julmalt.

„Mu tädi ja tema elukaaslane käitusid minuga väga jõhkralt,” kirjutab Susan. „Meil ei käinud peaaegu kunagi keegi külas. Kui mul lubati kooli minna, ei antud mulle kaasa lõunasööki ega selga korralikke riideid, kuigi ema saatis minu ülalpidamiseks piisavalt raha. Mul polnud isegi vahetuspesu, samas kui mu kahel täditütrel oli kõike küllalt.” Susan kirjutas seda selgitamaks, miks ta arvas, et tal läheb raskeks, kui tädi kuuleb tema huvist Piibli vastu.

Susani piiblilised teadmised kasvavad

„Vend Genrich, kellele ma helistasin, tutvustas mind küpsele kristlikule õele Laurale,”  kirjutab Susan, „ja tema veetis minuga pikalt aega pesumajas, kus me sageli kokku saime, vastates mu paljudele piiblilistele küsimustele.” Susan selgitab, et ta polnud mitte kunagi üheski küsimuses iseseisvat otsust langetanud, kuid pärast neid arutelusid ja niisuguse piibliteemalise kirjanduse lugemist nagu raamat „Tõde, mis viib igavesse ellu”, tegi ta otsuse.

„Ühel reedesel õhtul ütlesin tädile, et olen vestelnud Jehoova tunnistajatega,” jätkab Susan. „Tädi käskis mul kogu öö üleval olla ja keset kööki seista. Pärast seda oli mu otsus tunnistajaks saada kindlam kui kunagi varem.”

Sellest ajast alates varustas vend Genrich Susanit kirjandusega, et ta võiks Piiblist paremini aru saada. „Mul on eriliselt meeles 1974. aasta Jehoova tunnistajate aastaraamat,” kirjutab Susan. „sest seal räägiti sellest, kuidas Jehoova tunnistajaid Teise maailmasõja ajal natsi-Saksamaal taga kiusati. ... Palusin vend Genrichil lindistada kassetile kuningriigilaule, et võiksin need pähe õppida. Aasta pärast oleksin võinud laulda üksteise järel peast kõik 119 laulu, mis olid 1966. aasta laulikus „Laulge ja mängige kannelt oma südames”.

Vend Genrich tõi mulle veel kassette piibliaineliste kõnede, kuuldemängude ja kokkutulekute ettekannetega. Ta jättis need 10. maanteele ühe telefoniposti kõrvale ja ma käisin neil seal järel. ... Tasapisi võttis minus maad masendus, sest olin püüdnud edeneda nii palju kui võimalik, ilma et oleksin saanud ühelegi koosolekule. Arvan, et mul sai lihtsalt jõud otsa.”

Susan kirjutab, et järgmised paar aastat olid talle väga rasked. Tal polnud mingit kontakti nende kahe ainsa tunnistajaga, keda ta teadis. Siis ütleb ta: „See, et mul kõik laulud peas olid, sai mulle lausa nuhtluseks.” Miks? „Mul hakkasid peas kummitama sellised laulusõnad, nagu näiteks „Jumala teenrid ei otsi mugavust”. Teadsin, et need sõnad pani kirja üks tunnistaja Teise maailmasõja ajal Saksa koonduslaagris ja see ängistas mind veelgi enam. Tundsin end argpüksina ja mõtlesin, et Jehoova on minu suhtes lootuse kaotanud.” *

Viimaks saabub vabadus

„Pöördepunktiks sai minu 18. sünnipäev. Meie majas polnud aastate jooksul käinud ühtki tunnistajat, sest meie kohta seisis territooriumikaardil kirjas märkus „Ära külasta!”. Sel päeval aga tuli meie ukse taha kuulutaja ühest teisest kogudusest ja kuna kedagi teist polnud kodus, oli mul võimalus temaga vestelda. Mu mäletamist mööda polnud ma iialgi varem laupäeval üksinda kodus olnud. Pidasin seda juhtumit märgiks, et Jehoova pole mind hüljanud. Helistasin vend Genrichile. Ütlesin talle, et olen nüüd valmis lahkuma, ja küsisin, kas tal on mulle mingeid soovitusi. Lõpuks aidati mul välja kolida.”

Susan kolis tädi juurest ära 1977. aasta aprillis. Ta kirjutab: „Järgmisel aastal sain käia kõigil koosolekutel ja kokkutulekutel ning hakkasin tegema kuulutustööd. Sain uuesti emaga kokku. Ta polnud märganudki, kui halvasti mind nende aastate jooksul oli koheldud, ja see šokeeris teda täielikult. Ta hakkas kohe tegutsema ja hoolitses selle eest, et mul oleks kõik mida vaja. Paar aastat varem oli ema kolinud Alaskasse. Kuna oli näha, et Piibli tõde huvitab teda väga, kolisin minagi 1978. aastal Alaskasse tema juurde. Emast sai tunnistaja ja ta on jäänud selleks tänase päevani.

Sel ajal, kui ma koosolekutel käima hakkasin, tegi vend Genrich ettevalmistusi reisiks  Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki ning ta kutsus mind oma seltskonnaga kaasa. See on olnud üks jäävamaid kingitusi, mida keegi mulle kunagi teinud on, sest see sütitas minus elupõlise austuse Jehoova organisatsiooni vastu. No nii, selline see lugu oli. Kokkuvõtlik, kuid tahtsin selle õigeks ajaks lõpetada.”

Siinmainitud mõtted on üksnes väljavõtted kuue ja poole leheküljelisest tihedalt täis kirjutatud kirjast. Oma kirja lõpu poole räägib Susan: „Eelmisel kuul tabas mind haiglas raske haigushoog ja ma mõtlesin, et nüüd ongi kõik ... Palusin Jehoovalt, et kui ma võiksin veel paar nädalat vastu pidada, saaksin mõned asjad joonde ajada ... Ma ei usu, et mu elu jätkub veel kauaks, kuid ma pean tunnistama, et tões oldud aastad on olnud nii toredad, et see on parim, mida keegi üldse elust tahta võib.”

Kiri on jäänud ilma lõpusõnade ja allkirjata. Samuti pole kirja kunagi postitatud. Need kes selle leidsid, ei teadnud, kellele tuleks kiri edasi anda. Kuid nagu varem mainitud, jõudis see lõpuks Susani ema kätte.

Veel veidi Susanist

Pärast seda, kui Susan oli lasknud ennast 14. aprillil 1979 ristida, naasis ta ema Floridasse. Susan jäi Alaskasse, sest tal olid tekkinud soojad suhted North Pole’i linna kogudusega. Peagi sai temast täisajaline pioneerteenija. Hiljem kolis temagi Floridasse ja 1991. aastal abiellus kristliku kogudusevanema ja pioneeritöökaaslase Jamesiga. James suri veidi aega pärast Susanit.

Susanit ja ta abikaasat peeti koguduses väga kalliks. Nad olid üheskoos täisajalised teenijad seni, kuni Susan pidi tervise pärast lõpetama. Susan oli teeninud täisajaliselt kokku 20 aastat. Tema matusetalitusest võttis North Pole’i kogudus osa telefoni teel.

Susani kiri aitab meil veelgi enam pidada kalliks vaimseid õnnistusi, mida Jehoova teenijad naudivad, ning hinnata imelist ülestõusmislootust (Apostlite teod 24:15). Tema elu näitab ka seda, et Jumal on ligi kõigile, kes ise hoiavad end Tema ligi! (Jakoobuse 4:7, 8.)

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 23]

„Tões oldud aastad on olnud nii toredad, et see on parim, mida keegi üldse elust tahta võib”

[Pilt lk 21]

Susan kümneaastaselt

[Pilt lk 23]

Susan koos abikaasa James Seymouriga