Sõnum peab kohale jõudma

ENNE kui leiutati telegraaf, oli sidepidamine tihtipeale aeglane ja tülikas ning sõltus sõiduvahenditest ja maastikust. Nii polnud teadete edastamine sugugi lihtne ka inkade tohutu suures impeeriumis Lõuna-Ameerikas.

Oma õitseajal 15. sajandi lõpus ning 16. sajandi alguses hõlmas inkade impeerium praeguse Argentina, Boliivia, Colombia, Ecuadori, Peruu ja Tšiili piirkondi. Impeeriumi pealinn Cuzco asus Peruu territooriumil. Liikumise tegid raskeks kõrged mäeahelikud, tihedad džunglid ja määratud vahemaad. Lisaks sellele polnud inkadel muid veoloomi kui laamad ning neil polnud ka ratastega sõidukeid ega kirja. Kuidas siis edastasid inkad oma suures impeeriumis teateid?

Inkad olid rajanud palju suuri teid. Nende kuninglik tee, mis kulges mööda Andide mäestikku, oli enam kui 5000 kilomeetrit pikk, ning sellega paralleelne umbes 4000-kilomeetrine tee kulges piki Vaikse ookeani rannikut. Neid kahte teed ühendasid kõrvalteed. Inkad olid rajanud sillutatud ja astmelisi teid ka üle kõrgete mäekurude, ehitanud ujuksildu märgaladele ning rippsildu üle kuristike. Ühe rippsilla pikkus oli koguni 45 meetrit ning selle köied inimese keha paksused. Seda kasutati 5 sajandit kuni 1880. aastani.

Nende suurte teede ääres ootasid teatud vahemaade taga kullerid ehk chaski’d, kelle ülesandeks oli teateid edastada. Iga kuller jooksis kolm-neli kilomeetrit ning kokku jooksid nad koidikust hämarikuni üle saja kilomeetri. Paljusid teateid edastati suuliselt ketšua keeles, mis oli inkade impeeriumi ühiskeel. Riigiasju puudutavaid statistilisi teateid anti aga edasi huvitava leiutise kipu abil, mis koosnes peanöörist ja mitmevärvilistest peenematest nööridest ning mis aitas informatsiooni meeles pidada. Nööridesse tehtud sõlmed tähendasid arvutusühikuid, kümnelisi ja sajalisi. Ent pärast seda, kui hispaanlased inkade riigi vallutasid, kadus kipu käibelt ning selle koodid vajusid unustuse hõlma.

„Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud”

Tänapäeval viiakse miljonitele ketšua keelt kõnelevatele inimestele kõige tähtsamat sõnumit – head sõnumit Jumala Kuningriigist, maailmavalitsusest, mis toob rahu kõigile, kes selle võimule alluvad (Taaniel 2:44; Matteuse 24:14). Reisida sellel kunagisel inkade territooriumil on aga veelgi raske ning suuremal osal ketšua murretest puudub tänapäevalgi kirjakeel. Ent Jehoova tunnistajad, kellest paljud on õppinud ketšua keelt, jagavad mitmes ketšua keele dialektis nii trükiseid kui ka audiosalvestisi.

Nende hea sõnumi kuulutajate töö tuletab meelde Piibli sõnu: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud, kes kuulutab rahu, kes toob häid sõnumeid” (Jesaja 52:7).