Puritaanid – kes nad olid?

PÕHJA-AMEERIKA rannikul Massachusettsi osariigis Plymouthis lebab hiigelsuur graniitkivi, millele on graveeritud arv 1620. See Plymouth Rock’iks kutsutav kivi arvatakse asuvat paiga lähistel, kuhu peaaegu 400 aastat tagasi maabus rühm eurooplasi. Neid tuntakse puritaanide nime all.

Paljud teavad lugusid külalislahketest puritaanidest, kes on Ameerika põlisasukad oma rikkalikule lõikuspeole kutsunud. Ent kes siis olid puritaanid ja miks nad siirdusid Põhja-Ameerikasse? Vastuse saamiseks mingem ajas tagasi Inglise kuninga Henry VIII aega.

Murrangulised ajad Inglismaa usuelus

Napilt sadakond aastat enne seda, kui puritaanid merereisile asusid, oli Inglismaa roomakatoliiklik riik ning kuningas Henry VIII kandis paavstlikku tiitlit Usukaitsja. Ent lõhe tekkis siis, kui paavst Clemens VII keeldus tühistamast Henry abielu Aragoni Katariinaga, esimesega kuninga kuuest naisest.

Sel ajal kui Henry oma perekonnaprobleemidega maadles, tõi protestantlik reformatsioon kaasa murrangud roomakatoliku kirikus suuremas osas Euroopas. Tahtmata kaotada kiriku tagatud mõjuvõimu, hoidis Henry esialgu reformaatorid Inglismaalt eemal. Siis aga muutis ta meelt: kui katoliku kirik ei kuuluta kehtetuks Henry abielu, kuulutab tema kehtetuks kirikuvõimu. Aastal 1534 kuulutas ta paavsti võimu Inglismaa katoliiklaste üle tühistatuks, enda aga anglikaani kiriku peaks. Peagi asus ta sulgema kloostreid ning müüma ära nende hiigelvarandusi. Kui Henry aastal 1547 suri, oli Inglismaast saanud protestantlik riik.

Henry poeg Edward VI toetas Roomast lahkulöömist. Pärast Edwardi surma aastal 1553 sai kuningannaks Henry ja Aragoni Katariina roomakatoliiklasest tütar Mary. Mary üritas riiki paavstivõimule allutada. Ta sundis paljusid protestante minema pagendusse, enam kui 300 neist laskis ta aga põletada tuleriidal, teenides seeläbi ära hüüdnime Verine Mary. Ent muudatusi peatada oli tal võimatu. Aastal  1558 Mary suri ning tema järglane ja poolõde Elizabeth I korraldas asjad nõnda, et Inglismaa usuelus polnud paavstil edaspidi enam suurt võimalust kaasa rääkida.

Kuid osa protestante oli seisukohal, et Rooma kirikust lahkulöömisest ei piisa – kaduma peavad kõik roomakatoliikluse jäljed. Nad tahtsid kirikuteenistust puhastada (inglise keeles „pure”, ’puhas’), mistõttu vastased hakkasid neid kutsuma puritaanideks. Osa puritaane ei pidanud piiskoppe vajalikuks ning arvas, et iga kogudus võiks eraldi riigikirikust ise end juhtida.

Eriarvamusel puritaanid tulid oma ideedega lagedale Elizabethi valitsemisajal. Kuningannat pahandas mõningate vaimulike liiga vaba rõivastus, mistõttu ta andis aastal 1564 Canterbury peapiiskopile käsu kehtestada neile ametirõivastus. Aimates katoliku preestrite missarüü tagasitulekut, keeldusid puritaanid kuuletumast. Neid hakati kutsuma separatistideks. Veelgi enam lahkhelisid tekitas juba varem kehtinud piiskoppide ja peapiiskoppide hierarhia. Elizabeth jättis piiskopid ametikohtadele ning nõudis, et nad temale kui kiriku peale truudust vannuksid.

Separatistidest inglise puritaanid

Aastal 1603 järgnes Elizabethile James I, kes avaldas separatistidele ränka survet, et neid oma võimule allutada. 1608. aastal põgenes Scrooby linna separatistide kogudus Hollandisse, mis tõotas pakkuda suuremat vabadust. Ent aja jooksul hakkasid separatistid Hollandis valitsenud usulise kõikesallivuse ning kombelõtvuse tõttu end veelgi kehvemini tundma kui Inglismaal. Nad otsustasid lahkuda Euroopast ja alustada uut elu Põhja-Ameerikas ning olid valmis jätma oma tõekspidamiste pärast kodumaa kaugele selja taha.

Puritaanid, kelle hulgas oli palju separatiste, said loa asuda elama Briti kolooniasse Virginias ning 1620. aasta septembrikuus alustasidki nad laeval „Mayflower” reisi Põhja-Ameerikasse. Sadakond täiskasvanut ja last veetis kaks tormist kuud Põhja-Atlandil, enne kui nad maabusid umbes 800 kilomeetrit Virginiast põhja pool Codi neemel. Seal kirjutasid nad alla Mayfloweri lepingule, dokumendile, milles nad väljendasid oma valmisolekut rajada kogukond ning kuuletuda seadustele. Nad asusid elama lähedalasuvasse Plymouthi 21. detsembril 1620.

Elu algus Uues Maailmas

Need Põhja-Ameerikasse saabunud pagulased olid talveks täiesti ette valmistamata. Mõne kuuga suri pool grupist, kuid koos kevadega saabus ka kergendus. Ellujäänud ehitasid korralikud majad ja õppisid Ameerika põliselanikelt kohaliku toiduvilja kasvatamist. 1621. aasta sügiseks olid puritaanid juba sedavõrd heal järjel, et nad määrasid kindla aja, mil Jumalale tema õnnistuse eest tänu avaldada. Sealt saigi alguse tänupüha, mida praegu peetakse Ameerika Ühendriikides ja mujalgi. Saabus uusi immigrante, nii et vähem kui 15 aastaga ületas Plymouthi elanike arv 2000 piiri.

Vahepeal olid Inglismaal ka teised puritaanid jõudnud nagu separatistid otsusele, et nende „tõotatud maa” asub teisel pool Atlandit. 1630. aastal saabuski nende grupp paika Plymouthist põhja pool, kuhu nad rajasid Massachusetts Bay koloonia. 1640. aastal elas Uus-Inglismaal umbes 20 000 inglise immigranti. Pärast seda, kui Massachusetts Bay koloonia haaras enda alla ka Plymouthi aastal  1691, kadus ka separatistide eraldatus. Nüüd, mil Uus-Inglismaa usuelus domineerisid puritaanid, kujunes nende usukeskuseks Boston. Milline oli nende jumalakummardamine?

Puritaanide jumalakummardamine

Kõigepealt ehitasid Uue Maailma puritaanid puidust palvekojad, kus nad pühapäevahommikuti koos käisid. Hea ilma korral olid sisetingimused talutavad, ent talvised teenistused panid proovile ka kõige kangemate puritaanide vastupidavuse. Palvekodasid ei köetud, nii et peagi värisesid kirikulised külmast. Tihtilugu olid jutlustajatel käes labakindad, et kaitsta žestikuleerivaid käsi jäise külmuse eest ruumis.

Puritaanide uskumused rajanesid prantsuse protestantliku reformaatori John Calvini õpetustel. Nad võtsid omaks ettemääratuse õpetuse ning arvasid, et Jumal on juba eelnevalt kindlaks määranud, millised inimesed ta päästab ja millised heidab igavesse põrgutulle. Ükskõik, mida inimesed ka teevad, ei saa nad oma seisundit Jumala ees muuta. Inimesel pole võimalik teada, kas ta pärast surma naudib elu taevases leebes tuuleõhus või põleb lambitahina igavesti.

Ajapikku hakkasid puritaanide jutlustajad kuulutama patukahetsust. Olgugi et Jumal on halastaja, lähevad need, kes tema seadustele ei kuuletu, otseteed põrgusse, hoiatasid nad. Et inimesi korrale kutsuda, rõhutasid need jutlustajad tulise põrgu ideed. 18. sajandil kõneles jutlustaja nimega Jonathan Edwards teemal „Patustajad vihase Jumala meelevallas”. Tema põrgu-kirjeldused olid nii kohutavad, et teistel vaimulikel tuli jutlust kuulanud ülesköetud kogudusele emotsionaalset tuge pakkuda.

Mujalt Massachusettsisse tulnud jutlustajad riskisid oma eluga. Võimud karistasid kveekerist jutlustajat Mary Dyeri kolm korda, ent iga kord saabus naine taas oma tõekspidamisi kuulutama. Ta poodi Bostonis 1. juunil 1660. Phillip Ratcliffe ilmselt unustas, millise raevuga puritaanide juhid vastaseid kohtlevad. Valitsuse ja Saalemi kiriku vastu sihitud kõnede pärast karistati teda piitsutamise ja rahatrahviga. Et tal asi paremini meeles seisaks, lõigati tal kõrvad ära, enne kui ta välja saadeti. Puritaanide sallimatus sundis inimesi Massachusettsist  lahkuma ning andis tõuke teiste kolooniate laienemisele.

Ülbus sünnitab vägivalda

Pidades endid Jumalast „väljavalituiks”, suhtusid paljud puritaanid põlisasukatesse kui alaväärtuslikesse, võõrale maale seaduslike õigusteta asunutesse. Selline suhtumine tekitas salaviha ning põlisasukad hakkasid neid ründama. Seepärast lõdvendasid puritaanide juhid sabatiseadusi ning lubasid meestel kanda jumalateenistusele tulles relva kaasas. Aastal 1675 muutus olukord veelgi hullemaks.

Nähes, kuidas tema rahvas maast ilma jääb, otsustas Metacomet, keda tuntakse ka Ameerika indiaanlaste vampanoagide kuninga Philipi nime all, asuda puritaanidest ümberasujate kolooniatesse ründeretki korraldama, maju põletama ja asunikke maha nottima. Puritaanid vastasid samaga ning vaenutegevus kestis kuid. 1676. aasta augustis võtsid puritaanid Philipi Rhode Islandil vangi. Nad raiusid tal pea otsast ning moonutasid ta keha ja raiusid selle neljaks. Sellega lõppes kuningas Philipi sõjategevus ning Uus-Inglismaa põlisasukate iseseisvus.

18. sajandil leidis puritaanide agarus uue väljundi. Mõningad Massachusettsi jutlustajad hakkasid tegema maha Inglise valitsust ning puhusid lõkkele sõltumatuseiha. Nende murrangulisi ümberkujundusi käsitlevates aruteludes segunesid poliitika ja religioon.

Puritaane iseloomustas töökus, vaprus ja usuline andumus. Väljendid „puritaanlik iseloom” ja „puritaanlik ausus” on ikka veel inimeste kõnepruugis. Ent väärõpetustest vabanemiseks üksnes siirusest ei piisa. Jeesus Kristus hoidus poliitikat religiooniga kokku segamast (Johannese 6:15; 18:36). Ja toorus on vastuolus olulise tõega: „Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus” (1. Johannese 4:8).

Kas sinu religioon õpetab põrgutuld, ettemääratust või muid mittepiiblilisi doktriine? Kas sinu religiooni juhid võtavad osa poliitilistest kampaaniatest? Kui uurid ausameelselt Jumala Sõna Piiblit, aitab see sul jõuda selgusele, milline on „puhas ja laitmatu jumalateenistus”, mille Jumal tõepoolest heaks kiidab (Jakoobuse 1:27).

[Kast/pilt lk 13]

PURITAANID JA PÕRGUTULI

Õpetades põrgutuld, läksid puritaanid vastuollu Jumala Sõnaga. Piibel õpetab, et surnud on teadvuseta, võimetud tundma piina või naudingut (Koguja 9:5, 10). Tõelisele Jumalale „ei ole meeldegi tulnud” kedagi tulelõõmas piinata (Jeremija 19:5; 1. Johannese 4:8). Ta kutsub inimesi tungivalt üles oma eluviisi muutma ning kohtleb mittekahetsevaid patustajaid humaansel viisil (Hesekieli 33:11). Vastupidiselt neile Pühakirja tõdedele kujutasid puritaanide jutlustajad Jumalat julma ja kättemaksuhimulisena. Selles, et nad vastaseid väevõimuga vaikima sundisid, kajastus nende kalk ellusuhtumine.

[Pilt lk 10]

Puritaanid Põhja-Ameerikasse maabumas, 1620

[Allikaviide]

Harper’s Encyclopædia of United States History

[Pilt lk 12]

Peetakse esimest tänupüha, 1621

[Pilt lk 12]

Puritaanide palvekoda, Massachusetts

[Pilt lk 12]

John Calvin

[Pilt lk 12]

Jonathan Edwards

[Pilt lk 13]

Relvastatud puritaanidest abielupaar teel kirikusse

[Pildi allikaviide lk 11]

Library of Congress, Prints & Photographs Division

[Piltide allikaviited lk 12]

Ülal vasakul: Snark/Art Resource, NY; ülal paremal: Harper’s Encyclopædia of United States History; John Calvin: Portrait in Paul Henry’s Life of Calvin, from the book The History of Protestantism (Vol. II); Jonathan Edwards: Dictionary of American Portraits/Dover

[Piltide allikaviide lk 13]

Fotod: North Wind Picture Archives