Näkitsemist astelde vahelt

„ÄRGAKE!” LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGI KORRESPONDENDILT

TULGE koos minuga ühte Lõuna-Aafrika Vabariigi paika, mida kutsutakse Noorsveldiks. Selles poolkõrbelises piirkonnas kasvab hulgaliselt astlalisi sukulente piimalilli, mille kohaliku nime noors järgi on see ala ka endale nime saanud. Nagu juuresolevalt pildilt näha, peavad farmerid neis paigus selliseid kariloomi nagu näiteks angoora kitsi, kelle valge vill mohäär on väga hinnas. Nende villast toodetakse peent, ent tugevat lõnga, millest valmistatakse suures valikus tooteid alates moodsatest rõivastest kuni vaipadeni. Kuidas suudavad aga angoora kitsed niisuguses põuases paigas elada?

See on võimalik tänu pildil näha olevatele piimalillede varrepuhmastele, mille ümber kitsed on kogunenud. Need sinakad piimalilled moodustavad üle 40 protsendi kitsede talvisest toidust. Ometi peavad kitsed olema ettevaatlikud, et nad end astlalisi taimi näkitsedes ei vigastaks. Varte kättesaamine muutub kergemaks, kui loomad õpivad astlaid varte küljest sarvedega maha toksima.

Pärast suuri vihmasadusid söövad kitsed taimi, mis kasvavad piimalillepuhmaste ümber. Ka see võib neile ohtlikuks osutuda. Farmer Jurgen Currie kirjutab oma raamatus Noorsveldist: „Kui kauni kähara karvaga angoora kits peaks minema piimalillede keskelt õrnu taimi näkitsema, võib ta astelde vahele kinni jääda.” Nii võib kits oma elu kaotada. „Kõrvetava suvepäikese all ei pea asteldesse kinni jäänud kits üle kahe tunni vastu,” selgitab Currie.

Periooditi on Noorsveldis ränk põud. Ja just siis osutuvadki piimalilled elupäästjateks. Farmerid sõidavad niidukitega üle piimalilleväljade, hakkides need taimed väikesteks tükkideks. Niisuguseid tükke on kitsedel kergem ja ohutum süüa. Metsloomadki ühinevad selle pidusöögiga. „Põuaaegadel tulevad ka suurkudud [suured antiloobid] sellest elupäästvast toidust osa saama,” räägib Currie. „Suurkudusid võib tihti näha teede kõrval  valgetel tükeldatud piimalillede laikudel. Nälg on suurem kui kartus inimeste ees.”

Ühed väiksemad piimalilled on kaetud nii paljude teravate asteldega, et enamik loomi ei saa nende vahelt söödavaid varsi kätte. Ometi aitavad needki taimed loomadel elus püsida, kuna need suudavad põua käes vastu pidada. Kui vihma ei tule, põletavad farmerid ja nende abilised kas leeklampidega või muul viisil ära piimalillede astlad. See on vaevaline töö. „Kui astlad on põletatud,” öeldakse raamatus „Veld Plants of Southern Africa”, „asuvad kariloomad agaralt taimevarsi sööma. ... Hüpikgasellidki õpivad peagi põletatud asteldega piimalilli sööma ja muutuvad astlaid põletavate inimeste suhtes üsnagi kartmatuks, nii et kari koguneb taimi näksima üsna nende lähedale.”

Vaadates, kuidas kitsed piimalilli söövad, tekib taas imetlus Jehoova mitmekesise loomistöö vastu. Kuigi piimalilled paistavad välja üsna eemalepeletavad ja ohtlikud, aitavad nad paljudel loomadel sel põuasel alal elus püsida.

[Pilt lk 24]

Need piimalilled moodustavad üle 40 protsendi kitsede talvisest toidust

[Pildid lk 25]

Õitsvad piimalilled ning lähivõte ohtlikest asteldest