Miks me vajame lootust?

MILLISEKS oleksid kujunenud lood siis, kui noor vähihaige Daniel, keda mainisime eelmise artikli alguses, oleks oma tulised lootused säilitanud? Kas ta oleks vähist jagu saanud? Kas ta oleks praegu elus? Ilmselt poleks ka kõige innukamad lootuse osatähtsuse propageerijad valmis seda väitma. Ja see ongi asja oluline aspekt – lootust ei saa üle hinnata. See pole mingi imerohi.

Dr Nathan Cherney hoiatas uudisteagentuurile CBS intervjuud andes ohu eest omistada lootuse väele liigset osatähtsust, kui tegemist on raskelt haigete patsientidega: „Meil on tulnud ette olukordi, kus mehed tõrelevad oma naistega, et need pole piisaval määral mediteerinud, pole küllalt positiivselt mõelnud.” Dr Cherney lisas: „Selline filosoofia on loonud illusiooni vähi arengu ohjamisest, ja kui inimesed sellega hakkama ei saa, tähendab see, otsekui poleks nad vähi ohjamisel piisavalt tublid, see aga pole tõsi.”

Tegelikult peavad inimesed, kellel on surmaga lõppev haigus, kurnavat, kogu elujõudu neelavat võitlust. Lisada nende juba niigi rängale koormale ka süütunne, pole kindlasti see, mida nende lähedased sooviksid. Kas peaksime siis järeldama, et lootusel polegi väärtust?

Sugugi mitte. Näiteks seesama doktor on spetsialiseerunud sümptomaatilisele ravile, see tähendab ravile, mis ei keskendu otseselt haiguse ravimisele või eluea pikendamisele, vaid haigustunnuste leevendamisele. Sedalaadi raviga tegelevad arstid on täiesti veendunud ka kõige haigemate inimeste meeleolu tõstvate ravimeetodite väärtuslikkuses. Et seda ja veel enamatki võib saata korda lootus, näitavad kaalukad tõendid.

Hinnaline lootus

„Lootus on väga tõhus ravi,” kinnitab meditsiiniajakirjanik dr W. Gifford-Jones. Ta annab ülevaate paljudest  uurimustest, mis näitavad, kui tähtis on parandamatult haigetele osutatav hingeline tugi. Eeldatavasti aitab selline toetus säilitada lootusrikkamat ja positiivsemat meelelaadi. Ühes 1989. aasta uurimuses leiti, et sellist tuge leidnud patsiendid elasid kauem, kuid hiljutised uuringud enam nii kindlalt seda ei väida. Sellegipoolest on uuringud kinnitanud seda, et hingelist tuge saavad patsiendid kannatavad vähem masenduse ja valu all kui need, kes seda tuge ei saa.

Võtkem näiteks ühe teise uuringu, mis keskendus optimismi ja pessimismi rollile südame-isheemiatõve korral. Rohkem kui 1300 mehe kohta anti optimistliku või pessimistliku ellusuhtumise vallas põhjalik hinnang. Järgnenud kümne aasta jooksul kannatas neist südame-isheemiatõve all enam kui 12 protsenti. Nende seas oli pessimiste peaaegu kaks korda rohkem kui optimiste. Harvardi Tervishoiukooli tervise ja sotsiaalkäitumise abiprofessor Laura Kubzansky täheldab: „Valdavat osa tõendeid selle kohta, et positiivne mõttelaad tuleb tervisele kasuks, ei saa kuigi tõsiselt võtta. Seda südamehaiguste vallas tehtud uuringut võib aga arvata esimeste kaalukate meditsiiniliste tõendite hulka selles küsimuses.”

Mõningad uuringud osutavad sellele, et need, kes pärast operatsiooni hindavad oma tervist viletsaks, paranevad halvemini kui need, kes hindavad seda päris heaks. Ka pikaealisust seostatakse optimismiga. Ühes uurimuses vaadeldi, kuidas mõjutab eakaid inimesi positiivne ja negatiivne suhtumine vananemisse. Kui eakatel lasti korduvalt näha lühisõnumeid, milles vananemisprotsessi seostati lisandunud tarkuse ja elukogemustega, oli nende kõnnakus pärast seda rohkem kindlust ja reipust. Tegelikult paranes nende seisund, otsekui oleksid nad läbinud 12-nädalase kehaliste harjutuste programmi!

 Miks siis näivad sellised emotsioonid nagu lootus, optimism ja positiivsus tervisele kasulikud olevat? Teadlased ehk ei tunne veel inimese psüühikat ja füüsist piisavalt hästi, et anda kindlaid vastuseid. Ent seda ainevaldkonda uurivad eksperdid saavad hangitud teadmiste alusel oletusi teha. Näiteks täheldab üks neuroloogiaprofessor: „On meeldiv olla õnnelik ja lootusrikas. See on mõnus seisund, mis tekitab väga vähe stressi, pealegi talitleb organism sellise seisundi korral ülimalt hästi. Ka see on üks asi, mida inimesed saavad enda tervise heaks ära teha.”

Mõningate arstide, teadlaste ja psühholoogide arvates võib see olla uudne seisukoht, kuid piibliuurijate meelest küll mitte. Peaaegu 3000 aastat tagasi pani tark kuningas Saalomon jumaliku inspiratsiooni all kirja järgmise mõtte: „Rõõmus süda valmistab ihule mõnu, aga rusukspekstud vaim kuivatab luudki!” (Õpetussõnad 17:22). Pangem tähele selles mõtteavalduses kajastuvat tasakaalukust. Selles salmis ei öelda, et rõõmus süda parandab iga haiguse, vaid lihtsalt, et see „valmistab ihule mõnu”.

Seega võiks õigustatult küsida: kui lootus oleks tõesti ravim, siis milline arst ei kirjutaks seda välja? Kuid lootuse kasulikkus ei piirdu pelgalt tervisega.

Optimism, pessimism ja inimese elu

Teadlastele on selgunud, et optimistidele tuleb nende positiivne meelelaad mitmeti kasuks. Nad saavad nii koolis, tööl kui spordis üldiselt paremaid tulemusi. Näiteks uuriti üht kergejõustikunaiskonda. Treenerid andsid naiste sportlikele võimetele põhjaliku hinnangu. Samal ajal jälgiti neid naisi ja hinnati hoolega nende lootusrikkuse taset. Selgus, et naiste lootusrikkuse põhjal võis nende tulevaste soorituste taset ennustada palju täpsemalt kui mistahes näitajate põhjal, mida treenerid olid hinnanud. Miks on lootusel nii tugev mõju?

Palju on saadud teada, uurides vastandeid optimismi ja pessimismi. 1960. aastate eksperimentide käigus jõuti loomade käitumise vallas ootamatu avastuseni, mis ajendas teadlasi võtma kasutusele fraasi „õpitud abitus”. Nad leidsid, et ka inimesed võivad niisuguse sündroomi all kannatada. Näiteks inimestest katsealustele, kes said kuulda ebameeldivat müra, öeldi, et müra lakkab, kui nad õpivad nuppe õiges järjestuses vajutama. Neil õnnestuski müra lõpetada.

Teisele rühmale öeldi sedasama, ent nuppudele vajutamine ei andnud mingit tulemust. Nagu arvata võibki, valdas paljusid teise gruppi kuulujaid abitustunne. Hilisemate testide käigus polnud neil üldse tahtmist midagi ette võtta. Nad olid veendunud, et mitte millestki pole kasu. Kuid ka selles teises grupis oli optimiste, kes ei lasknud sellisel abitul meelelaadil end vallata.

Mõningaid varasemaid eksperimente kavandada aidanud dr Martin Seligman sai tõuke keskendada oma uuringud optimismi ja pessimismi küsimusele. Ta uuris, milline mõtteviis valitseb inimeste seas, kes kalduvad pidama end abituks. Ta jõudis järeldusele, et pessimistlik mõtteviis kammitseb inimesi paljudes ettevõtmistes või koguni halvab nende teovõime. Seligman ütleb pessimistliku mõttelaadi ja selle mõju kohta kokkuvõtteks: „25 aastat väldanud uuringud on mind veennud selles, et kui me usume pessimisti kombel harjumuslikult, et oleme ise süüdi ebaõnnes, et see saadabki meid pidevalt ja heidab varju kõigele, mida me teeme, tababki see meid sagedamini kui vastupidise meelestatuse korral.”

Taas kord võivad sellised järeldused mõningatele tänapäeval uudsena tunduda, ent piibliuurijatele on need üpris tuttavad. Pangem tähele, mida ütleb õpetussõna: „Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene!” (Õpetussõnad 24:10). Jah, Piibel näitab selgelt, et araksmuutumine koos sellest tulenevate negatiivsete mõtetega röövib inimeselt jõu tegutseda. Kuidas siis pessimismist jagu saada ning oma ellu rohkem optimismi ja lootust tuua?

[Pilt lk 4, 5]

Lootus võib väga palju head korda saata