Lugejate kirju
Lugejate kirju
Vihmametsad. Lugesin suure huviga teie artiklisarja „Kes päästab vihmametsad?” (22. juuni 2003). Mind ei üllata sugugi see, et teie tähelepanu keskmes olid Lõuna-Ameerika vihmametsad. Kuna Aafrika ja Aasia vihmametsad on tunduvalt hullemas olukorras, võiks inimene muuta oma suhtumist vähemalt Lõuna-Ameerika vihmametsadesse. Ootan pikisilmi aega, mil Jumal asjasse sekkub ning meie maakera metsade hävitamisele lõpu teeb, nii et võiks taastuda tema loomistööde algne toredus.
G. R., Šveits
Suur aitäh selle artiklisarja eest. Olen mõnda aega keskkonnaküsimusi uurinud, mistõttu olen muutnud oma tarbimis- ja korduvkasutusharjumusi. Mu süda on täis valu, kui mõtlen inimese saamahimu tõttu hävinenud taimestikule ning väljatõrjutud või tapetud loomadele. Ammutan troosti ja lootust teadmisest, et Looja on toimuvast teadlik ning toob peagi olukorda muutuse. Tänan teid selliste suurepäraste artiklite avaldamise eest.
V. T., Kanada
Mulle kui loodusesõbrale on vihmametsade saatus aastaid muret valmistanud. Mind rõõmustab teadmine, et Jumala loomistöö seisund ei jäta Jehoova tunnistajaid sugugi ükskõikseks. Mõtlen kergendustundega sellele, et kord saabub aeg, mil vihmametsi ei ohusta enam miski.
T. H., Ameerika Ühendriigid
Õnnetus. Tänan teid artikli eest „Noored küsivad: kuidas õnnetusest üle saada?” (22. juuni 2003). Lugenud läbi selle artikli, mõistsin, et olen saanud Jehoovalt juhatust mind aastaid vaevanud probleemi kohta. Kristlasena ma mõistan, et neil „viimseil päevil” on „raskeid aegu” (2. Timoteosele 3:1). Ent alati, kui telerist tuli kohutavaid uudiseid, muutus mu süda rahutuks. See tõepoolest heidutas mind isegi sedavõrd, et minetasin kogu oma energia ning jäin mõnikord koju, selle asemel et minna kuulutustööle. Muretsesin igasuguste tulevikus toimuda või toimumata jääda võivate asjade pärast. Kuid see artikkel tuletas mulle meelde, et meil on tähtis järgida vaimset tegevuskava ning valada oma süda välja Jehoova ette ja loota täielikult temale. Tänan teid kogu südamest teie väljaannete eest.
E. K., Jaapan
Mu vanaisa suri 2003. aasta jaanuaris haiglas olles. See oli esimene kord, mil nägin oma lähedast otse oma silme all kustumas. Sain sellest artiklist oma küsimustele vastused. Eriti puudutas mu südant alateema „Miks juhtub halbu asju”. See aitas mul mõista, et meie perekonda oli tabanud ootamatu juhtum, mis ei tähendanud sugugi, et Jehoova on meid hüljanud. Mind painanud kartus haihtus, kui olin selle artikli läbi lugenud.
M. O., Jaapan
Vaimne janu. Mind liigutas pisarateni artikkel „Kuidas mul õnnestus oma vaimset janu kustutada” (22. juuni 2003). Kasvasin üles katoliiklikus perekonnas ning käisin kaheksa aastat katoliku koolis. Olgugi et koolis või missal kunagi Piiblit ei loetud, tundsin Piibli vastu alati aukartust ning lugesin seda igal õhtul. Nagu Lucia Moussanett, soovisin ka mina teha seda, mida Piibel õpetab, aga ma ei teadnud, kuidas. Kui hakkasin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, sain oma vaimse janu kustutatud. Tänan teid väga selliste südantsoojendavate lugude eest!
K. F., Ameerika Ühendriigid