Loodeväil – kas unistus on täitunud?

„ÄRGAKE!” SOOME-KORRESPONDENDILT

GLOBAALSE SOOJENEMISE mõju peetakse üldiselt halvaks. Ometi võib see aidata täita üht meremeeste suurimat unistust – sõita vaevata läbi loodeväila. Sel sajandil võib saada alguse ümber Põhja-Ameerika regulaarselt kulgev laevaühendus Atlandi ja Vaikse ookeani vahel, teatab ajakiri „Science”. „Siis ei peaks laevad enam tegema Panama kanali kaudu 11 000-kilomeetrist sõitu Euroopast Aasiasse ning tankerid, mis ei mahu läbi Panama kanali, tegema 19 000-kilomeetrist reisi ümber Hoorni neeme,” selgitab ajakiri.

Sellisest väilast unistati juba üle 500 aasta tagasi. Esimene katse leida loodeväil tehti pärast seda, kui Christoph Kolumbus oli avastanud Ameerika. Aastal 1497 andis Inglismaa kuningas Henry VII Giovanni Cabotole ülesandeks leida meretee orienti. Nagu Kolumbus, sõitis ka Caboto Euroopast läände, kuid suundus rohkem põhja poole. Kui Caboto kuivale maale astus, mis võis olla Newfoundland Põhja-Ameerikas, oli ta kindel, et on jõudnud Aasiasse. Kuigi hiljem mõisteti, et Euroopa ja Aasia vahel asub Uus Maailm, ei unustatud loodeväila ideed, mis pidi viima orienti. Kas tollest äsja avastatud mandrist on võimalik põhja poolt ümber sõita?

Jääbarjäär

Teoorias võis loodeväila leidmine ja sealt laevaga läbi sõitmine näida lihtsana. Praktikas tegid aga põhjapooluse karmid tingimused selle ettevõtmise raskemaks, kui keegi tollal oleks võinud aimatagi. Kõige suuremaks takistuseks oli jää. „Jää nihkus, liikus ja pragunes, lasi laevad läbi, siis aga sulgus laevade ümber nagu lõks või purustas need,” kirjutab James P. Delgado oma raamatus „Across the Top of the World”.

Sir Martin Frobisherile, kes juhtis esimest loodeväila ekspeditsiooni läbi Arktika ümber Põhja-Ameerika mandri, sai takistuseks jää. Tema kaks laeva ja paat lahkusid Londonist 1576. aastal. Frobisher kohtas oma ekspeditsioonil ka Arktika põliselanikke inuitte. Kaugelt vaadates tundusid need hüljeste või kaladena, kui aga inuitid lähemale tulid, mõistis Frobisher, et need on inimesed oma väikeste nahast valmistatud paatidega, jutustab raamat Frobisheri retkest. Kokku käis Frobisher Arktikas kolmel ekspeditsioonil, kuid ühelgi neist ei õnnestunud tal leida loodeväila. Frobisheri õnn seisnes aga selles, et ta oma Arktika retkedelt elusalt tagasi jõudis.  Sedasama ei saa kahjuks öelda teiste loodeväila otsijate kohta. Paljud lihtsalt ei talunud värske toidu puudumist ja Arktikas valitsevat pakast. Sellest hoolimata suundusid pärast Frobisheri kümned laevad ja tuhanded mehed põhja ning püüdsid rajada teed läbi jää.

Kuhu kadus Franklin?

19. sajandil organiseeris Briti merevägi mitu suurt loodeväila ekspeditsiooni. Üks neist lõppes Arktika meresõidu ajaloo suurima katastroofiga. Ekspeditsioonijuhiks valiti kogenud Arktika meresõitja Sir John Franklin. Kahele suurele laevale paigaldati aurumootorid. Mõlemas laevas olid parima ettevalmistusega meremehed ning neil olid kaasas toiduvarud kolmeks aastaks. Lisaks sellele pöörati suurt tähelepanu meeskonna emotsionaalsele heaolule. Näiteks olid laevades suured raamatukogud ning laevameeskond sai kasutada isegi väntorelit. Üks ekspeditsioonil viibinud ohvitser kirjutas: „Ma arvan, et meil on kaasas kõik vajalik, ja isegi kui mul oleks võimalik olla paar tunnikest Londonis, ei oskaks ma tahta sealt midagi muud.” Ekspeditsioon algas 1845. aasta mais ning juulis jõudsid laevad Baffini lahte.

Möödus aasta. Möödus teinegi. Lõpuks möödus kolmaski aasta, milleks oldi halvimal juhul valmis, kuid Franklinist polnud ikka midagi kuulda. Kahe laeva ja nende meeskondade saladuslik kadumine andis tugeva tõuke uuteks Arktika merereisideks. Need arvukad ekspeditsioonid aitasid tuua selgust nii Franklini ekspeditsiooni saatusesse kui ka loodeväila saladustesse.

Franklinit saadeti otsima kaks laeva, ühel neist oli komandöriks kapten Robert McClure. Laevad lahkusid Londonist 1850. aastal ning jõudsid Vaiksest ookeanist Beringi väina kaudu Ameerika põhjarannikule. Auahne McClure jättis teise laeva maha ning sõitis otsustavalt Põhja-Jäämere poole. Peagi seilas ta vetes, kus polnud varem viibinud ükski eurooplane. Riskeerides mitmeid kordi, jõudis ta lõpuks Banksi saarele, kus ta tegi põneva tähelepaneku: see oli sama saar, mida Edward Parry oli näinud aastaid varem, kui ta oli otsinud loodeväila ida poolt. McClure teadis, et kui ta suudaks purjetada saare teisele poolele, olekski terve loodeväil läbi sõidetud!

Kuid tema laev jäi jäävangi. Laev seisis jäävangis kaks aastat. Kui olukord näis juba täiesti lootusetu, nägid meremehed horisondil inimesi, kes olid tulemas laeva poole. See oli nagu ime. Henry Kellett, ühe teise ekspeditsiooni kapten, oli leidnud McClure’i sõnumi Melville’i saarelt ja saatnud mehed teda päästma. McClure’i mehed, kellest olid elus veel vaid pooled, võeti Kelletti laeva, mis purjetas koju tagasi idapoolset teed pidi. Kellett oli jõudnud Ameerika põhjarannikule Atlandi ookeanilt! Seega oli McClure „esimene, kes läbis loodeväila, kuigi eri laevadega ja osaliselt ka jalgsi”, kirjutab teatmeteos „The New Encylopædia Britannica”.

Mis oli aga juhtunud Franklini ekspeditsiooniga? Mitmesugused allikad annavad mõningast infot selle kohta, mis juhtus pärast 1845. aastat. Mõlemad Franklini laevad jäid Victoria väina juures jäässe kinni. Selleks ajaks, kui laevad olid olnud jäävangis 18 kuud, olid paljud mehed surnud, kaasa arvatud Franklin ise. Ellujäänud jätsid laevad maha ning asusid jalgsi teele lõuna poole. Ent mehed, kes olid juba üsna nõrgad, surid teel. Mitte ükski meeskonnaliikmetest ei pääsenud  eluga. Ekspeditsiooni saatuse kohta võib vaid oletusi teha. Üheks meeste kiire surma põhjuseks peetakse isegi konservikarpidest saadud pliimürgitust

Esimene läbimurre

Kuigi loodeväila olemasolu oli juba tõestatud, muutus see laevatatavaks alles 20. sajandil. Noor mees Roald Amundsen oli see, kes juhtis seitsmest norralasest koosnevat loodeväila ekspeditsiooni. Nad kasutasid väikest kalapaati nimega „Gjøa”, mis erines täielikult muljetavaldavatest vägevatest Briti sõjalaevadest. See tilluke madala süvisega alus osutus paljude kitsaste väilade ning kaljude ja liivamadalikega Põhja-Jäämerel sõitmiseks ideaalseks. Amundsen ja tema meeskond alustasid oma pikka teekonda Oslost Põhja-Jäämerre 1903. aasta 16. juunil idamarsruuti pidi. Kaks aastat hiljem, 1905. aasta 27. augustil, märkas Amundseni meeskond vaalalaeva, mis oli tulnud Põhja-Jäämerre lääneteed pidi läbi Beringi väina. Amundsen kirjutas selle kohtumise kohta: „Loodeväil oli läbitud. Sel hetkel täitus minu lapsepõlveunistus ... Mul olid pisarad silmas.”

Siiski pole seniajani olnud võimalik alustada loodeväila kaudu regulaarset laevaliiklust. Kuigi Amundseni päevist alates on palju laevu ümber Ameerika põhjaranniku sõitnud, on see ikka raskeks reisiks jäänud. Siiski võib see olukord peagi muutuda.

Kas üllatav lahendus?

Põhja-Jäämere jää sulab praegu üllatava kiirusega. Seetõttu sai üks Kanada politseilaev 2000. aastal sõita läbi loodeväila ühe kuuga. Kui „The New York Times” intervjueeris pärast laevasõitu kaptenit seersant Ken Burtonit, ütles too, et neil polnud jääga mingeid probleeme. „Seal olid küll mõned jäämäed, kuid ei midagi hullu. Nägime mõningaid aastate jooksul moodustunud jääpankasid, kuid kõik need olid väikesed ja pragunenud ning me saime laeva neist ümber juhtida,” ütles Burton. Ajakirja „Science” sõnul on „Arktika jää viimase 20 aasta jooksul taandunud viie protsendi võrra ja selle paksus on vähenenud ning kliimamudelid näitavad, et maakera temperatuuri tõustes sulab jää veelgi”. See artikkel viitab USA Arktika Uurimiskomisjoni teadaandele, mis ennustab, et loodeväil „peaks muutuma ühe aastakümne jooksul vähemalt üheks suvekuuks läbitavaks laevadele, mille kere pole jää läbimiseks tugevdatud”.

On paradoksaalne, et inimeste unistus, mille nimel tehti kord hiiglaslikke jõupingutusi, täitub nüüd „lihtsalt kodus konutades ja miljardeid tonne fossiilkütust põletades”, ütleb ajakiri „Science”. Siiski on teadlased mures, kuidas jää sulamine ning regulaarne laevaliiklus mõjub jääkarudele, morskadele ja sealsetele põliselanikele. Peale selle võib läbitav loodeväil tekitada poliitilisi konflikte. Mida veel võib laevaliiklus loodeväilas kaasa tuua? Eks aeg näitab.

 [Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Martin Frobisheri teekond aastal 1578

John Franklini teekond aastatel 1845–1848

Robert McClure’i teekond aastatel 1850–1854

Roald Amundseni teekond 1903–1905

(Punktiirjoon näitab jalgsiteekonda)

Põhjapoolus

VENEMAA

ALASKA, USA

KANADA

GRÖÖNIMAA

[Pilt lk 23]

Giovanni Caboto

[Allikaviide]

Culver Pictures

[Pilt lk 23]

Sir Martin Frobisher

[Allikaviide]

Maal: Cornelis Ketel/ Dictionary of American Portraits/ Dover Publications, Inc., 1967

[Pilt lk 23]

Sir John Franklin

[Allikaviide]

National Archives of Canada/C-001352

[Pildid lk 23]

Robert McClure ja tema laev „Investigator” (all)

[Allikaviited]

National Archives of Canada/C-087256

National Archives of Canada/C-016105

[Pilt lk 23]

Roald Amundsen

[Allikaviide]

Vennad Brownid

[Pilt lk 24]

Maakera temperatuuri tõus muudab jääteed paremini läbitavaks

[Allikaviide]

Kværner Masa-Yards

[Pildi allikaviide lk 21]

Raamatust „The Story of Liberty”, 1878