Pärast plahvatusi

„ÄRGAKE!” ECUADORI-KORRESPONDENDILT

 OLI 20. november 2002 ja Ecuadoris Riobamba linnas oli kena päev. Sinises taevas hõljusid valged kohevad pilved. Ümberkaudsed lumiste tippudega vulkaanid olid piltilusad. 124 000 inimest, kes ligikaudu 2700 meetri kõrgusel Andides elasid, toimetasid oma igapäevaseid toimetusi ning nad ei osanud aimatagi, et miski võiks seda idülli rikkuda. Äkki keset rahulikku pärastlõunat kostis kõrvulukustav plahvatus! Aknad ja põrandad värisesid. Taevasse kerkis kurjakuulutav kiiresti kasvav seenekujuline pilv.

Vähem kui kümne minuti pärast toimus teinegi plahvatus, millega kaasnes võimas lööklaine, purustades aknaid ja rebides hingedelt uksi. Seejärel ilmus taevasse esimesest pilvest palju suurem keerlev tule- ja suitsupilv. Järgnes terve rida plahvatusi ja sähvatusi.

José ja tema naine Ana (mõlemad on Jehoova tunnistajad) on 60. aastates abielupaar, kes elas katastroofi epitsentrist umbes 400 meetri kaugusel. Plahvatuse jõud paiskas nad põrandale. Ana seisis parajasti välisukse lähedal, kui see hingedelt rebenes ja vastu tagaseina paiskus. Kui hirmunud abielupaar maja tagaossa ruttas, langes lagi sisse. Neil õnnestus kuidagi väiksesse siseõue pääseda, kus nad hoidsid üksteise lähedale ja palvetama hakkasid. Õnneks tuli 15 minuti pärast nende poeg ja viis nad autoga turvalisse paika.

Ent kõigil ei läinud nii hästi. Plahvatustele järgnes paanika. Rahvahulgad põgenesid. Kisavas rahvahulgas mõned libisesid ning kukkusid klaasikilde täis kõnniteele. Autod, bussid ja veoautod lahkusid metsikul kiirusel linnast, mõni ühesuunalistel tänavatel vastassuunas sõites. Paljud, kes otse koolist või töölt põgenesid, ei teadnud ligi 24 tunni jooksul midagi oma pereliikmete olukorrast või asukohast.

Mis sellise kaose põhjustas? Tuli lähedalasuva sõjaväebaasi maa-aluses laskemoonalaos vallandas ulatusliku ahelreaktsiooni: plahvatasid valgustusraketid, käsigranaadid ning tanki- ja miinipildujamürsud. Plahvatuste jätkudes teatati politseiautodest valjuhääldite kaudu, et kõik peaksid linnast vähemalt 15 kilomeetri kaugusele evakueeruma.

Varsti jäeti Riobamba maha. Sel külmal õhtul kogunesid tuhanded linnaelanikud maanteele linnast väljaspool, paljud ilma mantli või jakita. Mitme tunni pärast hakkasid plahvatused lõpuks harvenema. Äärmiselt külm ilm sundis linnaelanikke ettevaatlikult tagasi linna poole kõndima. Hommikuvalges avastasid paljud, et nende majade aknad, uksed, katused, laed ja seinad on tõsiselt kannatada saanud. Üks perekond leidis magamistoast odakujulised klaasitükid, mis olid tunginud madratsisse. Teised leidsid oma majast ja selle ümbrusest šrapnellitükke.

Esialgsetel andmetel oli vähemalt 7 inimest saanud surma, 538 vigastada ja kahjustatud oli 18 000 maja. Piirkonna 950 Jehoova tunnistajast ei kaotanud keegi oma elu, kuid kahel olid tõsised sisselõikehaavad.

Abi hädasolijatele

Plahvatustejärgsel hommikul külastasid kohalike Jehoova tunnistajate koguduste vanemad oma kristlikke vendi, et teada saada, milline on nende olukord. Hiljem, samal päeval kohtus üks Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja  paikkonna 13 koguduse vanematega, et hinnata tekitatud kahju ja välja uurida, kas keegi sai viga. Ta innustas kogudusevanemaid kandma hoolt eluga pääsenute emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest. Isegi sedavõrd rasketes tingimustes oli väga oluline käia kristlikel koosolekutel (Heebrealastele 10:24, 25). Seega pidasid kohalikud kogudused järgmisel õhtul pärast katastroofi oma kavakohaseid koosolekuid.

Neljapäeval ja reedel koostati tunnistajate majade kahjustuste kohta üksikasjalik aruanne ja saadeti kohalikule Jehoova tunnistajate harubüroole Guayaquilis. Aruandes anti teada pakilisest vajadusest katta kinni sadu katkisi aknaid, et elanikke külma eest kaitsta. Mõne tunniga ostis harubüroo ajutiste parandustööde tegemiseks suuri kilerulle, kleeplinti ja betooninaelu.

Laupäeva hommikul kell üheksa saabus harubüroost veoauto varustusega. Tunnistajatest meeste ja naiste rühmad aitasid juba oma kaasteenijate kodudes klaasikilde koristada, et kile paigaldamine võiks alata. Kohalikust kuningriigisaalist hakati tööd organiseerima. Põrandale tehti märgid, mis võimaldasid kiiresti kilet mõõta. Abirühma hangitud mõõtude järgi lõigati välja sobiva pikkusega kiletükid ja viidi paigaldusrühmadele, mis juba ootasid.

Varem mainitud José jutustab: „Kui me järgmise päeva pärastlõunal koju jõudsime, olid vennad juba seal ja koristasid prahti. Laupäeval tuli kõrvalmajast naaber meile ja märkas, millist head tööd on minu majas aknaid kilega kattes tehtud, ning ta küsis mult: „Kui palju see kõik sulle maksma läks?” ” Naaber oli väga üllatunud teada saades, et seda tehti täiesti tasuta!

Laupäeva õhtuks olid kohalikest kogudustest umbes 200 vabatahtlikku katnud kinni aknad 91-s tunnistaja kodus. Aidati neidki, kes polnud tunnistajad. Kohalikus ajalehes oli foto majast, kus tunnistajad töötasid, ja selle kohta märgiti, et kaheksast majaelanikust oli ainult üks Jehoova tunnistaja.

Antakse emotsionaalset tuge

Plahvatused põhjustasid loomulikult suurt emotsionaalset valu. Selleks et kohalikke tunnistajaid lohutada, peeti esmaspäeval, 25. novembril kell viis õhtul erikoosolek. Seda juhatasid kohaliku harubüroo esindajad. Kuna elektrivalgustust polnud, ei saanud koosolekut hilisemal ajal pidada. Mõnevõrra ebasobiva koosolekuaja pärast arvati, et kohalviibijaid tuleb vähe, umbes 600. Ent Riobamba kokkutulekusaali kogunes 1421 inimest, kelle hulgas oli ka tunnistajate naabreid. Võtmekirjakoht, mida programmis käsitleti, oli Laul 4:9: „Rahus ma heidan maha ning uinun magama, sest sina üksi, Jehoova, asetad mind julgesti elama!” Kõik kohalviibijad olid väga tänulikud selle lohutava vaimse programmi eest.

Programmi lõppedes jagati lapsevanematele sadu ajakirja „Ärgake!” artikleid pealkirjaga „Looduskatastroof – aita oma lapsel sellest toibuda” (22. juuni 1996, inglise keeles). Selle artikli ühes lõigus öeldakse:

„USA riiklik päästeamet (FEMA) märgib, et kohe pärast õnnetust kardavad lapsed tavaliselt seda, et 1) nad jäetakse üksi, 2) nad eraldatakse perekonnast, 3) õnnetus toimub uuesti ja 4) keegi saab viga või surma.” Selle artikli põhjal soovitati vanematel teha järgmist:

1. Püüda perekonda koos hoida.

2. Võtta aega, et olukorda rahulikult selgitada.

3. Julgustada lapsi oma mõtteid väljendama.

4. Kaasata lapsi koristustöödesse.

 Lisakoopiaid sellest „Ärgake!” artiklist jagati hiljem naabritele ja piibliõpilastele.

Kolm nädalat pärast plahvatusi osteti materjale püsivamate parandustööde tegemiseks, sealhulgas uute akende, lagede ja katuste paigaldamiseks. Kolme järgmise nädalaga need tööd lõpetati ja parandati ka kaks kuningriigisaali. Inimesed olid väga tänulikud selle abi eest, millest ilmnes armastus.

Praegustel „viimsetel päevadel” on mitmesugused katastroofid täiesti tavalised (2. Timoteosele 3:1–5). Abi, mida Jehoova tunnistajad nii üksteisele kui kaasinimestele pakuvad, annab võimsalt tunnistust sellest, milline vägi on tõelisel kristlusel. José ütles õigesti: „Jehoova organisatsioon ei viivita abi andmisega, kui me seda vajame.”

[Pildid lk 15]

Umbes 200 vabatahtlikku tunnistajat aitas koristustöid teha. Võeti mõõdud, lõigati välja ja paigaldati uued aknad. Pandi ka uued katused