Kuidas trauma muutis mu elu

JUTUSTANUD STANLEY OMBEVA

Aastal 1982 sain löögi kihutavalt sõidukilt. Mind raviti ja varsti jätkasin ma oma igapäevatoimetusi, kuigi kannatasin paigastnihkunud lülidevaheketta tõttu aeg-ajalt kaela ja rindkere piirkonnas valusid. Aga 15 aastat hiljem tabas mind kõige suurem usukatse mu elus.

ENNE ja mingil määral ka pärast õnnetust olin täis energiat. Mulle meeldis korrapärane treening, mille hulka kuulus kümne- kuni kolmeteistkilomeetrine sörkjooks nädalavahetustel, squash’i mängimine ja raske füüsiline töö. Olin abiks Jehoova tunnistajate kuningriigisaalide ehitusel ja ka suure kokkutulekusaali ehitusel Kenyas Nairobis, kus me elame.

Aga 1997. aastal muutusid minu rinnavalud korrapäraseks ja tugevamaks. Meditsiiniuuring näitas, et üks lülidevaheketas on paigalt nihkunud ja surub seljaajule. Selle põhjus ulatus tagasi alguses mainitud liiklusõnnetuseni.

Enne tervisekaotust oli mul kindel müügiesindaja amet. Sealtkaudu sain ka perekonnale ravikindlustuse. Minu väljavaated ärimaailmas paistsid olevat helged. Aga 1998. aasta keskel muutus mu keha rindkerest jalgadeni äärmiselt tuimaks. Mu tervis halvenes iga päevaga.

Üsna pea jäin ilma tööst ning koos sellega ka ravikindlustusest. Meie kaks tütart, Sylvia ja Wilhelmina, olid vastavalt 13 ja 10 aastat vanad. Kuna mul polnud enam tööd, pidime lootma sellele rahale, mida minu naine Joyce kuu lõpus koju toob. Uute oludega silmitsi seistes tegime oma elus muudatusi ja loobusime sellest, mis pole hädavajalik. Suutsime kuidagi ots otsaga kokku saada.

Masendavad tunded

Pean tunnistama, et sedamööda, kuidas ma hakkasin mõistma oma olukorra täit tõsidust, muutusin negatiivseks, enesekeskseks  ja ärritatuks. Vahel olin vihane ja sapine ning tegin numbri igast pisiasjast. Olin pidevalt depressiooni piiril. Mitte keegi meie peres ei pääsenud stressist. Minu naine ja tütred olid sattunud ainulaadsesse olukorda, millest nad suurt midagi ei teadnud.

Tol korral mõtlesin, et minu tunded on õigustatud. Minu kehakaal kasvas järsult. Mul oli tõsiseid probleeme roojamise ja kusepidamatusega. Sageli olin sügavas ahastuses. Oli üsna tavapärane, et istusin üksi nurgas, silmad täis pisaraid. Mõnikord sain nii vihaseks, et see oli peaaegu koomiline. Ma teadsin, et ma ei käitu oma olukorras nii, nagu peaks.

Jehoova tunnistajate kristliku koguduse vanemana olin sageli oma kaaskristlastele nõu andnud, et mitte mingisuguste kannatuste pärast ei tohiks kunagi süüdistada Jehoovat. Nüüd aga leidsin end korduvalt küsimas: miks küll Jehoova lubab niisugusel asjal minuga juhtuda? Kuigi ma olin kasutanud teiste tugevdamiseks ja julgustamiseks selliseid kirjakohti nagu 1. Korintlastele 10:13, tundsin nüüd, et minu koorem käib mulle üle jõu!

Meditsiinilised probleemid

Hea arstiabi saamine osutus raskeks. Vahel käisin ühe päeva jooksul nii füsioterapeudi, kiropraktiku kui ka nõelravija juures. Abi sai sellest vaid piskuks ajaks, kui sedagi. Käisin mitme arsti vastuvõtul, sealhulgas ortopeedilise kirurgi ja neurokirurgi juures. Kõik olid sama meelt ühes asjas: valu leevendamiseks ja paigastnihkunud diski eemaldamiseks tuleb teha lõikus. Oma Piiblil põhinevate uskumuste tõttu tegin neile meditsiinispetsialistidele selgeks, et mitte mingil juhul ei tohi mulle anda verd (Apostlite teod 15:28, 29).

Esimene kirurg ütles, et ta opereeriks mind selja kaudu. Mulle selgitati, et see operatsioon võib olla üpris ohtlik. Aga see kirurg ei suutnud garanteerida, et ta ei kasuta verd. Tema juurde ma tagasi ei läinud.

Teine ütles, et tema läheneks minu selgroole kaela kaudu. Selline protseduur tundus kohutav. Tema jaoks ei olnud küll minu verest keeldumine mingi probleem, aga ta tahtis operatsiooni viivitamatult ära teha ega andnud kuigi palju lisainfot. Loobusin ka temast.

Leidsin siiski koostöövalmis arsti, kasutades kohalikus haiglasidekomitees teenivate Jehoova tunnistajate abi. Kolmanda kirurgi soovitatud protseduur sarnanes teise arsti poolt pakutuga; see tähendas sisselõike tegemist kaela. Ta selgitas, et risk oleks minimaalne.

Operatsiooni läbiviimise üksikasjalik kirjeldus ajas mulle hirmu nahka. Kõige rohkem hirmutas mind teadmine, et opereeritakse nii õrnade organite lähedalt nagu süda ja kopsud. Kas ma pääsen sellest eluga? Niisugused negatiivsed mõtted teadagi ei aidanud mu kartusi kuigivõrd leevendada.

25. novembril 1998 tehti mulle Nairobi haiglas edukas neljatunnine operatsioon. Lõikus hõlmas ka tüki eemaldamist niudeluust. Saadud tükile anti vajalik kuju, seejärel aga siirati see vigastatud kohta metallplaadi ja kruvide abil. Sellest oli abi. Aga see ei kõrvaldanud kõiki minu probleeme. Kõndimine oli väga ebamugav. Püsiv tuimus vaevab mind ikka veel.

Positiivne suhtumine

Nagu eelpool mainisin, olin veetnud suure osa oma ajast tusatsedes ja oma kurva olukorra üle halades. Kummatigi kiitsid paljud meedikud mind rahu ja optimismi eest. Mis kujundas neis sellise arvamuse?  Nad nägid, et kuigi mul olid suured valud, rääkisin ma ikka nendega oma usust Jumalasse.

Ehkki ma olin vahetevahel oma olukorra pärast vihane ja sapine, lootsin ikka Jehoovale. Ta toetas mind alati kõigis mu raskustes, ja isegi nii palju, et tundsin mõnikord enda pärast häbi. Tegin kindla otsuse lugeda kirjakohti, mida teadsin olevat minu seisundis lohutavad, ja mõtiskleda nende üle. Mõned neist on sellised:

Ilmutuse 21:4: „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam.” Oli tõesti lohutav mõelda Piibli tõotusele uuest maailmast, kus pisarad ja valu on igaveseks kadunud.

Heebrealastele 6:10: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele.” Kuigi mu füüsilised võimed olid nüüd piiratud, teadsin, et Jehoova peab minu pingutusi tema teenistuses kalliks.

Jakoobuse 1:13: „Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: „Mind kiusab Jumal!” Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja tema ise ei kiusa kedagi.” Kui õige! Kuigi Jehoova lubas mulle kannatusi, ei olnud need mingil juhul tema põhjustatud.

 Filiplastele 4:6, 7: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.” Palve aitas mul saavutada vajalikku meelerahu, nii et suutsin oma seisundis mõistlikuks jääda.

Olin kasutanud neid kirjakohti teiste hädasolijate aitamiseks, ja neist oli tõesti abi! Hakkasin siiski aduma, et tollal ma ei mõistnud nende salmide tegelikku väärtust. Et mõista, mis on alandlikkus, ja õppida täielikult Jehoovale lootma, pidin olema sedavõrd haige.

Muu tugevdav abi

Paljud räägivad, et kristlik vennaskond on rasketel aegadel justkui sammas ja alustugi. Aga kui kerge on võtta meie kristlikke vendi ja õdesid endastmõistetavana! Tõsi küll, seda, mida nad meie heaks saavad teha, pole ehk kuigi palju, aga nad on alati valmis toeks olema. Minu puhul oli see just nii. Polnud sugugi haruldane näha neid minu haiglavoodi kõrval, mõnikord isegi hommikul vara. Nad pakkusid abi isegi minu raviarvete maksmisel. Olen südamest tänulik kõigile, keda minu täbar olukord puudutas ja kes mulle appi tulid.

Meie koguduse tunnistajad teavad, et minu võimed on nüüd piiratud. Teenin praegu juhtiva ülevaatajana ja tegutsen koos väga koostöövalmis kristliku vanematekoguga. Ma ei ole kunagi jäänud kuulutustöös ebaregulaarseks. Oma suurimal hädaajal aitasin kahel inimesel pühendada oma elu Jehoovale. Üks neist teenib praegu teenistusabilisena ühes Jehoova tunnistajate koguduses Nairobis.

Mul on ikka veel raske leida sõnu, mis väljendaksid mu tänu minu naisele, kes on aidanud mul kogu sellest raskest katsumusest läbi tulla. Ta talus mu viha, tujukust, arutust ja kibestumust. Mis tahes hetkel, kui olin pisarates ja kannatasin valu käes, kinnitas ja lohutas ta mind. Tema tugevus ja sitkus raskes olukorras hämmastab mind ikka veel. Ta on osutunud „tõeliseks sõbraks ... igal ajal” (Õpetussõnad 17:17).

Meie tütred on õppinud minu olukorraga toime tulema. Nad teevad, mida suudavad, et mind toetada. Nad mõistavad minu vajadusi ja on ema äraolekul minu heaolu eest varmad hoolitsema. Sylvia on olnud mulle „jalutuskepiks”, aidates mul alati, kui olen nõrk, kodus ühest kohast teise liikuda.

Aga minu noorim tütreke Mina? Mäletan, et kord kukkusin kodus ega suutnud enam tõusta. Peale tema polnud kedagi teist kodus. Ta võttis kokku kogu oma jõu, tõstis mind jalule ja aitas mind aegapidi minu tuppa. Tal pole siiani aimu, kuidas ta seda suutis. See julgustükk on jäänud mulle kustumatult mällu.

Selle traumaga toimetulek on olnud minu elu raskeim lahing. Ja see kestab ikka veel. Miski muu ei ole esitanud minu elule ja usule nii suurt väljakutset. Olen õppinud palju alandlikkuse, mõistlikkuse ja empaatia kohta. Selles probleemis on mind aidanud täielik lootmine Jehoovale ja usaldus tema vastu.

Olen õppinud, kui õiged on apostel Pauluse sõnad: „Meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist” (2. Korintlastele 4:7). Leian väga suurt lohutust Jumala tõotusest luua „uued taevad ja uus maa” (2. Peetruse 3:13). Palvetan, et Jehoova toetaks mind selles uue maailma ootuses, sest olen ikka veel nõder ega suuda oma jõuga kuigi palju korda saata.

[Pildid lk 20]

Kristlik tegevus koos perega on aidanud mul vastu pidada