Kas leidub lahendus?

MIDA teha tarbetute asjadega? Äraviskamine tundub olevat lihtne ja endastmõistetav lahendus. Jäätmete kõrvaldamine pole aga alati sugugi nii lihtne. Kuhu need panna? Ühe Itaalia keskkonnaorganisatsiooni arvestustel võtab merre visatud klaaspudeli lagunemine aega tuhat aastat. Salvrätt laguneb aga vaid kolme kuuga. Suitsukonid reostavad merd kuni 5 aastat, kilekotid 10 kuni 20, nailonesemed 30 kuni 40,  konservikarbid 500 ja polüstüreen 1000 aastat.

Selliste jäätmete hulk on tohutult kasvanud. Tänapäeva turg pakub külluslikult kaupu ning reklaamimaailm püüab panna meid uskuma, et me vajame seda kõike. Suurbritannia ajaleht „The Guardian” sõnab tabavalt: „Reklaamijad aitavad meil rahuldada vajadusi, mida me ise pole kunagi teadnudki endal olevat.” Tõesti, meid ahvatletakse ostma uusimaid kaupu, et mitte jääda ilma võimalusest proovida midagi uut. Ja loomulikult tähendab reklaamiterminoloogias „uus” midagi „paremat ja ülimat” ning „vana” „kehvemat ja aegunut”.

Seega õhutatakse meid ostma pigem midagi uut, kui et parandama vana. Väidetakse, et vanade asjade asendamine on palju praktilisem ja ökonoomsem kui nende parandamine. Vahel on see õige. Sageli aga on vana äraviskamine ja selle asendamine uuega kulukas ning mittevajalik.

Paljud tänapäeva tooted ongi kavandatud nii, et need tuleb ära visata. Neid võib olla raske parandada – asjaolu, mida tasub sisseoste tehes jälgida. Üks Saksa tarbijaajakiri märkis: „Üksiktoodete eluiga muutub järjest lühemaks. Mis oli moes eile, pole seda enam täna, ning lõpuks maandub enamik neist prügikasti. Nõnda saab iga päev hinnalisest toorainest väärtusetu pahn!”

Kas selline piiramatu ostmine on tõesti tarbija huvides? Tegelikult voolab kasu äriettevõtete kassadesse. Šveitsi nädalaleht „Die Weltwoche” väidab: „Kui inimesed soetaksid endale mööbli või auto terveks eluks või vähemalt poole kauemaks kui praegu, oleks majanduskrahh garanteeritud.” Majanduskrahh pole aga kindlasti mingi lahendus, kuna see võtab ka tarbijatelt töö ära. Millised siis oleksid prügiprobleemi lahendused?

Kas ära visata, ringlusse võtta või vähendada?

Mõned tööstusmaad lähevad kergemat teed ja viivad oma jäätmed arengumaadesse. Näiteks leiti ühest kurikuulsast paigast Nigeerias 3500 tonni mürgiseid kemikaale, mis immitsesid välja rohkem kui 8000 roostetanud ja korrodeerunud vaadist ning mürgitasid pinnast ja põhjavett. Säärased jäätmete kõrvaldamise meetodid ei paista olevat just praktiline lahendus ega näita ka hoolivust teiste suhtes.

Mida arvata tarbetute asjade ringlusse võtmisest, nii et neid saaks taaskasutada, selle asemel et lihtsalt ära visata? Loomulikult eeldab see, et tarbijad sorteeriksid oma olmejäätmed, ning mõnes paigas on seda isegi juba seadusega nõutud. Ametnikud võivad paluda olmejäätmed sorteerida sellistesse kategooriatesse nagu paber, papp, metall, klaas ja orgaanilised jäätmed. Klaasi võidakse omakorda värvi järgi sorteerida.

Jäätmete ringlusse võtmisel on kindlasti omad eelised. Raamat „5000 Days to Save the Planet” märgib, et alumiiniumi taaskasutusele võtmine „säästab tohutu hulga energiat” ja võib „vähendada keskkonnakahjustusi, mida põhjustab boksiidi lahtine kaevandamine”. Raamat jätkab: „Sama hulga paberi tootmiseks vanapaberist kulub poole vähem energiat ja kümnendik vett. ... Paljusid tootmisjääke saab utiliseerida, ringlusse võtta ja taaskasutada. ... Isegi kui tööstus ei saa kasutada enda tootmisjäätmeid, saavad mõnikord teised need uuesti kasutusse võtta. ... Hollandis on jäätmevahetusvõrgustik töötanud edukalt juba 1970. aastate algusest peale.”

 Selle asemel et otsida võimalusi jäätmete kõrvaldamiseks, panevad teised ametiisikud rohkem rõhku eelkõige jäätmetekke vältimisele. Eelmainitud raamat hoiatab, et „midagi tuleb kiiremas korras ette võtta”, kui inimkond soovib „liikuda äraviskamismajandusest eemale ... säästlikuma ühiskonna poole, mis vähendab jäätmeid miinimumini ja alandab ressursside tarbimist”.

Need, kes soovivad „liikuda äraviskamismajandusest eemale”, peaksid aga olema valmis kasutama ostetud asju nii kaua kui võimalik ning viskama need ära vaid sel juhul, kui neid pole enam võimalik parandada. Tarbetud asjad, mis on veel tarvitamiskõlblikud, tuleks anda edasi teistele, kes neid kasutada saavad. Saksamaa ökoloogiainstituudi Darmstadti osakonna arvestuste kohaselt vähendaks kodumajapidamine, kes järgib järjekindlalt põhimõtet „ära raiska, vaid kasuta”, oma prügihulka kuni 75 protsenti, võrrelduna keskmise leibkonna tekitatava prügikogusega.

Kas leidub aga piisavalt leibkondi, kes soovivad seda põhimõtet järgida? See tundub ebatõenäoline. Inimkonna prügiprobleem on vaid suuremate valuküsimuste üks sümptomeid. Tänapäeva äraviskamisühiskonnas on järjest rohkem inimesi võtnud omaks nii-öelda äraviskamismentaliteedi. Uurigem seda hoiakut ning mõningaid äärmusi, kuhu see võib viia.

Äraviskamismentaliteedi ohud

Äraviskamismentaliteet võib mõningasest raiskamisest kergesti kaugemale minna. See võib muuta inimesed tänamatuteks ja mõtlematuteks, nii et nad raiskavad hoolimatult suures koguses puutumata toitu ja teisi vahendeid. Sellised enesekesksed inimesed, kes on mõjutatud moevooludest ning kerglastest meeldimustest ja mittemeeldimustest, võivad pidevalt tunda sundi asendada heas korras riided, sisustus ja muud esemed uutega.

Äraviskamismentaliteet võib aga asjadest kaugemale ulatuda. Äravisatud majapidamistarvete utiliseerimisega tegelev Saksa projekt märkis hiljuti: „Nii nagu me vahetame viie aasta pärast välja oma eluruumi sisustuse, mis meile enam ei sobi, nõnda võime hakata kohtlema ka inimesi. Küsimus on selles, kui kaua meie ühiskond seda sallib.” Raport selgitab: „Niipea, kui inimene ei suuda enam teha oma tööd maksimaalse tõhususega, asendatakse ta uuega. Töötajaid on ju jalaga segada!”

USA endine asepresident Al Gore küsis oma raamatus „Earth in the Balance” tabavalt: „Kui me oleme hakanud pidama kõiki asju ühekordselt kasutatavateks, siis kas ei ole me sarnaselt mõtlema hakanud ka oma kaasinimestest? ... Kas me oleme lakanud hindamast iga inimese ainulaadsust?”

Inimestel, kes ei hinda ega austa enam teisi, on ilmselt lihtsam – ning see ei tundu neile ka eriti laiduväärne – heita kõrvale oma sõpru ja abikaasat. Sellist mõtteviisi kommenteerides nendib Saksa ajaleht „Süddeutsche Zeitung”: „Kaks korda aastas ostame endale uued riided, iga nelja aasta tagant uue auto ja iga kümne aasta tagant uue elutoasisustuse; igal aastal otsime endale uue puhkusepaiga; me vahetame maju, tööd, äri – miks siis mitte oma abikaasat.”

 Mõned inimesed paistavad tänapäeval olevat valmis vabanema peaaegu kõigest, mis neile koormavaks muutub. Ühes Euroopa riigis näiteks hülgasid omanikud 1999. aastal ligikaudu 100 000 kassi ja 96 000 koera. Üks sealne loomakaitse aktivist sõnab, et tema kaaslinlased „ei pea lemmiklooma pidamist pikaajaliseks kohustuseks. Nad ostavad kutsika septembris ja hülgavad ta [aasta hiljem puhkusele minnes] augustis.” Mis veelgi hullem, selline äraviskamismentaliteet mõjutab ka suhtumist inimellu.

Puudub austus elu vastu

Tänapäeval paistavad paljud inimesed mõtlevat, et nende elul pole suurt mingit väärtust. Kuidas nii? Näiteks märkis üks Euroopa ajakiri hiljuti, et noorte riskivalmidus on viimastel aastatel kasvanud. Seda võib näha nende suurenenud huvist ekstreemspordialade vastu. Mõne minuti põnevuse nimel on nad valmis riskima oma eluga! Kasumijanus ärimehed kasutavad seda suundumust agaralt ära. Üks Saksa poliitik märkis, et ekstreemspordi edendajad „peavad tihti rahategemist tähtsamaks kui inimese tervist ja elu”.

Mida arvata sündimata lapse elu nii-öelda ära viskamisest? Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul „sigitatakse maailmas aastas umbes 75 miljonit last, keda mitte keegi tegelikult ei soovi. Paljude naiste jaoks on abort ainus lahendus.” Isegi pärast sündi on väikelapse elu ohus. Brasiilia ajalehe „O Estado de S. Paulo” järgi „hüljatakse järjest rohkem väikelapsi, kes jäetakse tänavale”. Kas see on nii ka sinu elukohas?

Tänapäeva maailmas näeme kõikjal enda ümber tõendeid, et inimelu peetakse tihti odavaks, väärtusetuks, millekski, millest võib ilma eriliste süümepiinadeta lahti saada. Sellist suundumust näitab vägivalla levik populaarses meelelahutuses, kus vaid üheainsa filmi või TV-saate jooksul notivad „kangelased” maha hulganisti „pahu poisse”. Samuti on seda näha kogu maailma haaranud vägivallalaines, kus vargad tapavad oma ohvreid vaid vähese rahasumma pärast või lausa põhjuseta. Kuuleme pidevalt ka masendavaid uudiseid terroriaktide, etnilise puhastuse ja avaliku genotsiidi kohta, mis kõik on seotud inimeste südametu ja massilise tapmisega, kus hinnalised inimelud heidetakse kõrvale nagu prügi.

Meil pole ehk võimalik küll vältida elamist selles äraviskamisühiskonnas, kuid me saame hoiduda äraviskamismentaliteedist. Järgmine artikkel arutab, mis võiks aidata meil toime tulla tänapäeva äraviskamisühiskonnas ning vältida selle soovimatuid hoiakuid.

[Pilt lk 6]

Paljudes paikades on jäätmete ringlusse suunamine kohustuslik

[Pildid lk 7]

Kas muutuvad moesuunad sunnivad sind viskama ära heas korras riideid ja ostma uusi?

[Pilt lk 8]

Sündimata last tuleb kalliks pidada, mitte ära visata

[Allikaviide]

Index Stock Photography Inc./BSIP Agency

[Pilt lk 8]

Elu on liiga hinnaline, et riskida sellega põnevuse pärast