Globaliseerumine – lootused ja kartused

„Globaliseerumine on meie ajastu tähtsaim majandussündmus. ... See avab enneolematud võimalused miljarditele inimestele kogu maailmas.” (MAJANDUSKOLUMNIST MARTIN WOLF)

„Meie, planeet Maa elanikud, moodustame ühe suure perekonna. Uus ajastu toob kaasa uued väljakutsed ning uued globaalsed probleemid, nagu keskkonnakatastroofid, loodusressursside ammendumine, verised kokkupõrked ja vaesus.” (GRUUSIA PRESIDENT EDUARD ŠEVARDNADZE)

DETSEMBRIS aastal 1999 USAs Seattle’is peetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni tippkohtumise katkestas märatsev rahvahulk. Politsei kasutas korra jaluleseadmiseks kummikuule, pisar- ja pipragaasi. Arreteeriti sadu protestijaid.

Mis vallandas Seattle’is sellise tormilise meeleavalduse? Terve murede nimekiri, nagu keskkonnaprobleemid, kartus kaotada töö ja sotsiaalne ebaõiglus. Lihtsalt öeldes kartsid aga demonstrandid globaliseerumist – selle mõju inimestele ja planeedile.

Need kartused pole sugugi vähenenud. Alates 1999. aastast on globaliseerumisvastased meeleavaldused muutunud järjest ulatuslikumaks ja jõulisemaks. Maailma juhid püüavad nüüd mõnel juhul pidada oma tippkohtumisi kõrvalistes paikades, kus protestijatel oleks raske läbirääkimisi katkestada.

Muidugi ei arva sugugi kõik inimesed, et globaliseerumine on ohtlik. Mõned küll peavad seda peaaegu kõigi hädade põhjuseks, kuid teised ülistavad seda kui imerohtu enamiku maailma probleemide vastu. Tõsi, see jätkuv debatt võib tunduda tähtsusetuna suuremale osale inimkonnast, kellest paljudel on globaliseerumisest vaid ähmane ettekujutus. Sõltumata aga inimese seisukohast mõjutab globaliseerumine juba praegu meie igaühe elu ning ilmselt suureneb selle mõju tulevikus veelgi.

Mis on globaliseerumine?

Terminit „globaliseerumine” tarvitatakse ülemaailmse üha kasvava inimeste- ja riikidevahelise sõltuvuse kohta. See protsess on viimase aastakümnega jõuliselt kiirenenud, peamiselt tehnika tohutu arengu tõttu. (Vaata kasti lk 5.) Selle aja jooksul on külma sõja aegsed vastasblokid peaaegu kadunud, kaubandustõkkeid on vähendatud, maailma suured finantsturud on integreerunud ning reisimine on olnud odavam ja lihtsam.

Selline kasvav ülemaailmne integratsioon on toonud endaga kaasa terve rea tagajärgi majanduse, poliitika, kultuuri ja keskkonna vallas. Paraku võivad mõned nendest olla üsnagi negatiivsed. ÜRO 1999. aasta inimarengu aruanne selgitas: „Inimeste elu kõikjal maailmas on omavahel seotud märksa  sügavamalt, intensiivsemalt ja otsesemalt kui kunagi varem. See avab rohkelt uusi võimalusi, mis võivad võtta nii hea kui halva suuna.” Nagu paljudel inimeste saavutustel, on ka globaliseerumisel nii positiivsed kui negatiivsed küljed.

Parema maailma lootus

Globaliseerumine on „rikastanud maailma teaduslikult ja kultuuriliselt ning toonud paljudele inimestele ka majanduslikku kasu”, väidab Nobeli majandusauhinna laureaat Amartya Sen. 1999. aasta inimarengu aruanne osutab samuti sellele, et globaliseerumisel „on suur potentsiaal 21. sajandil vaesusele lõpp teha”. Sellise optimismi põhjuseks on tohutu heaolu kasv, mis on toimunud tänu globaliseerumisele. Maailmas on keskmise perekonna sissetulek kolm korda suurem kui 50 aastat tagasi. *

Mõned analüütikud näevad majanduslikus integreerumises veel üht eelist: nad arvavad, et see ei lase riikidel nii kergesti sõjategevust alustada. Thomas L. Friedman väidab oma raamatus „The Lexus and the Olive Tree”, et globaliseerumine „loob uusi ajendeid sõjast hoidumiseks ning teeb ka sõjapidamise mitmel moel kulukamaks kui nüüdisajaloo varasematel perioodidel”.

Tihedamad inimestevahelised suhted võivad parandada ka ülemaailmset solidaarsust. Mõned inimõiguste organisatsioonid on ära kasutanud Interneti võimalusi, et oma eesmärke tõhusalt ellu viia. Näiteks aitas 1997. aasta rahvusvahelise maamiinide keelustamise lepingu sõlmimisele osaliselt kaasa elektronposti kasutamine, mille kaudu mobiliseeriti mitmesuguseid tugigruppe üle maailma. Seda lihtinimesi kaasanud üritust ülistati kui „uut toimimisviisi rahvusvahelises diplomaatias, kus valitsused ja kodanikud töötavad tihedalt koos, et lahendada globaalset humanitaarkriisi”.

Hoolimata nendest positiivsetest tulemustest kardavad paljud inimesed siiani, et globaliseerumise kahjulikud mõjud on suuremad kui sellest tulenev kasu.

Hirm, et maailm võib rohkem lõheneda

Kõige enam valmistab globaliseerumisega seoses muret ilmselt asjaolu, et see on suurendanud kuristikku rikaste ja vaeste vahel. Ehkki globaalses ulatuses on jõukus kahtlemata kasvanud, on see siiski koondunud üha vähemate inimeste ja riikide kätte. Maailma 200 rikkaima inimese vara netoväärtus kokku ületab nüüd 40 protsendi maailma rahvastiku, ligikaudu 2,4 miljardi inimese kogusissetuleku. Ja kuigi jõukates riikides palgad üha kasvavad, on 80-s vaesunud riigis viimase kümne aasta jooksul keskmine sissetulek hoopis langenud.

Üks teine suur mureallikas on keskkond. Majanduse globaliseerumist on tagant tõuganud turu mõjuvõim, mis on tunduvalt rohkem huvitatud kasumisaamisest kui planeedi kaitsmisest. Maailma Looduse Fondi esimees Indoneesias Agus Purnomo selgitab seda dilemmat: „Me oleme arenguga pidevas võidujooksus. ... Ma kardan, et kümne aasta pärast oleme kõik väga keskkonnateadlikud, kuid siis pole enam midagi kaitsta.”

 Inimesed muretsevad ka oma töö pärast. Nii töökohad kui sissetulek on muutunud järjest ebakindlamaks, kuna ettevõtete globaalse liitumise ning tiheda konkurentsi tõttu peavad firmad oma tegevust lihtsustama ja tõhustama. Töötajate palkamine ja vallandamine vastavalt turu hetkevajadustele näib olevat mõistlik firma seisukohalt, kes on huvitatud kasumi kasvatamisest, kuid samas paiskab täiesti segi töötajate elu.

Rahaturgude globaliseerumine on toonud endaga kaasa veel ühe destabiliseeriva asjaolu. Rahvusvahelised investorid võivad arengumaadesse paigutada tohutuid rahasummasid, ent kui hiljem majanduse väljavaated halvenevad, võtavad nad oma raha järsku tagasi. Säärane ulatuslik raha väljaviimine võib ühe riigi teise järel majanduskriisi paisata. 1998. aasta Ida-Aasia rahanduskriisi tõttu kaotas töö 13 miljonit inimest. Indoneesias vähenes poole võrra isegi nende inimeste ostujõud, kelle töökoht säilis.

Seega on arusaadav, miks globaliseerumisega kaasnevad nii kartused kui ka lootused. Kas sul on põhjust tunda hirmu globaliseerumise ees või on lootust, et see muudab su elujärje tunduvalt paremaks? Kas globaliseerumine on andnud meile põhjust vaadata tulevikku optimistlikult? Järgmine artikkel käsitleb neid küsimusi.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 3]

Maailma 200 rikkaima inimese vara netoväärtus ületab 40 protsendi maailma rahvastiku kogusissetuleku

 [Kast/pildid lk 5]

GLOBALISEERUMIST EDENDAV TEHNIKA

Tehnika areng on viimase aastakümne jooksul toonud kommunikatsiooni põhjaliku pöörde. Peaaegu kõikjal maailmas on inimeste ja teabe kättesaadavus muutunud kiiremaks, odavamaks ja hõlpsamaks.

TELEVISIOON Enamikul inimestel maailmas on nüüd võimalik vaadata telesaateid, isegi kui neil pole oma televiisorit. Aastaks 1995 oli maailmas iga 1000 inimese kohta 235 televiisorit, mis on ligi kaks korda rohkem kui aastal 1980. Väike satelliidiantenn võimaldab ka kõrvalistes kohtades elavatel inimestel näha telesaateid kõikjalt maailmast. „Tänapäeval ei saa ükski maa end täielikult ülemaailmsest meediast isoleerida,” osutab poliitökonoomia professor Francis Fukuyama.

INTERNET Iga nädal võtab Internetiga ühendust 300 000 uut kasutajat. Aastal 1999 tehtud arvestuste kohaselt pidi aastaks 2001 olema Interneti-ühendus 700 miljonil inimesel. Thomas L. Friedmani sõnul on tulemuseks see, et „mitte kunagi varem maailma ajaloos pole nii paljudel inimestel olnud võimalus tutvuda teiste inimeste elu, igasugu toodete ja ideedega”.

TELEFON Kiudoptilised kaablid ja satelliitsidesüsteemid on tunduvalt vähendanud telefonside maksumust. Kolmeminutiline kõne New Yorgist Londonisse maksis 1930. aastal 245 USA dollarit, kuid 1999. aastal vaid 35 senti. Tänu raadiosidevõrkudele on mobiiltelefonid muutunud sama tavaliseks kui arvutid. 2002. aasta lõpuks arvatakse mobiiltelefoni kasutavat üks miljard inimest, kellest paljud saavad mobiiltelefoni vahendusel ühenduse ka Internetiga.

MIKROKIIP Kõik eespool loetletud vahendid, mida pidevalt täiustatakse, sõltuvad mikrokiipidest. Viimase 30 aasta jooksul on mikrokiipide arvutusvõimsus kahekordistunud iga 18 kuu järel. Mitte kunagi varem pole suudetud salvestada nii palju infot nii väiksele pinnale.