Abielu peaks olema kestev liit

PALJUDE filmide järgi on abielu ihaldusväärne eesmärk. Tihtilugu saavad mees ja naine lõpuks kokku, abielluvad ja elavad „õnnelikult igavesti”. Filmides lugu sellega tavaliselt lõpeb.

Tegelikult pole pulmad sugugi mitte loo lõpp, vaid hoopis uue kooselu algus. Loodetavasti „asja lõpp on parem kui selle algus”, nagu ütleb Koguja 7:8.

Kestev liit

Tuleb olla kaugelenägelik. Abielul peab olema kindel alus, et see võiks olla püsiv ja rahuldustpakkuv. Muidu võib pulmadele järgneda palju suurem stress, kui olid sellele eelnenud pinged. Kristlane ei või abielluda mõttega, et kui see abielu ei õnnestu, saab ju alati lahutada. Abiellu tuleb suhtuda kui kestvasse liitu.

Kui Jeesuselt küsiti õiguse kohta abielu lahutada, vastas ta selgelt, et abielu peab olema püsiv. Ta teatas: „Kas te ei ole lugenud, et Looja nad algusest lõi meheks ja naiseks, ja ütles: seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha!? Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Matteuse 19:4–6).

Pärast pulmapäeva

On õigesti öeldud, et kristlase elus on abiellumine tähtsuselt teine samm pärast tema pühendumist Jumalale. Pühendumine seob inimese igaveseks Loojaga ja ristimine on selle avalik näitamine. Abiellumine kuulutab avalikult enda sidumist teise inimesega – ja seda igaveseks. On mõeldamatu pühendada end Jumalale või sõlmida abielu mingite tingimustega. Seega tasuks neil, kes mõtlevad abiellumisele, õppida hoolikalt tundma tulevase kaasa uskumusi, eesmärke, hoiakuid ja meelelaadi.

Pulmade ettevalmistuste ajal on tähtis ilmutada lahkust, hoolitsust ja koostöövaimu. Abielu õnnestumiseks on aga nende omaduste ilmutamine veelgi tähtsam.  Äsjaabiellunud on armunud, kuid pärast pulmi tuleks meeles pidada, et armastus „ei otsi omakasu” ka argielus. „Armastus ei hävi ilmaski”, kui väljendada seda järjepidevalt aastast aastasse (1. Korintlastele 13:5, 8). Püsiva armastuse puhul on kergem ilmutada pikameelsust, lahkust, headust, tasadust ja enesevalitsemist – Jumala vaimu vilja. Need omadused on abielu õnnestumiseks hädavajalikud (Galaatlastele 5:22, 23).

Raske võib aga olla ilmutada neid omadusi pärast pulmapäeva jätkuvalt, kuid seda aitavad teha armastus abikaasa vastu ja valmidus ohvreid tuua.

Jeesus ütles, et suurim inimestele antud käsk on armastada Jehoovat ja teiseks suureks käsuks on: „Armasta oma ligimest nagu iseennast” (Matteuse 22:39). Abikaasa on abieluinimese lähim ligimene, kuna mitte miski maa peal ei saa ühendada kaht inimest rohkem kui abielu.

 Pelgalt füüsiline liit ei taga emotsionaalset kooskõla ega kahe meelelaadi liitumist. Selleks et seksuaalsest ühendusest suurimat rahulolu tunda, läheb vaja ka südamete ja kavatsuste ühtimist. Enamasti on teise inimese heaks ohvrite toomine see hind, mis on vaja maksta, et abielu oleks õnnelik. Kes peaks tooma selliseid ohvreid? Kas mees või naine?

Osuta armastust ja austust

Jumala Sõna käsib: „Vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” (Roomlastele 12:10, meie kursiiv). Too võimaluse korral ohvreid juba enne, kui kaasa sinult seda palub. Kui midagi saadakse alles pärast korduvat palumist, on see osa oma väärtusest juba kaotanud. Selle asemel peaks kumbki abielupartner arendama endas harjumust ise teise vastu austust osutada.

Näiteks öeldakse meestele: „Elage naisega targasti kui nõrgema astjaga ja osutage neile austust, ... et teie palved poleks tagajärjeta” (1. Peetruse 3:7). Kui abikaasa ei osuta oma naise vastu austust, mõjutab see ebasoodsalt isegi tema palveid Jumalale. Mida aga mõeldakse sellega, et tuleb oma naist austada? See tähendab, et tuleb temaga alati arvestada, kuulata tema arvamust, anda talle võimalus paljudes asjades enamasti esimesena valida. Naine saab oma abikaasat samamoodi austada, kui õpib olema koostöövalmis kaaslane (1. Moosese 21:12; Õpetussõnad 31:10–31).

Jumala Sõna ütleb: „Nõnda peavad mehedki omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda, nõnda nagu ka Issand kogudust.” Kui suur oli Kristuse armastus oma järelkäijate vastu? Ta oli valmis nende eest surema. Piibel teatab veel: „Teiegi [abielumehed] igaüks omaette armastage oma naist nagu iseennast” (Efeslastele 5:28–33). Naistele ütleb aga Jumala Sõna, et nad peaksid „armastama oma mehi ..., olema ... allaheitlikud oma meestele, et Jumala sõna mitte ei pilgataks” (Tiitusele 2:4, 5).

Talu eksimusi

Kuna kõik inimesed on sünni poolest ebatäiuslikud, teevad nad vigu (Roomlastele 3:23; 5:12; 1. Johannese 1:8–10). Selle asemel et vigu võimendada, pane tähele Piibli nõuannet: „Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest „armastus katab pattude hulga”” (1. Peetruse 4:8). Väiksemate eksimuste puhul on kõige parem püüda need ära unustada, nendest mitte välja teha. Samuti võib toimida ka palju raskemate eksimuste puhul. Koloslastele 3:12–14 ütleb: „Riietuge siis ... südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side.”

Kui tihti peaksime oma abikaasale igapäevaseid eksimusi ja möödalaskmisi andeks andma? Peetrus küsis Jeesuselt: „Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?” Jeesus ütles temale: „Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda!” (Matteuse 18:21, 22). Kui Jeesus ütles seda inimeste kohta, kes pole omavahel abielus, kui palju enam peaksid siis andestama teineteisele abikaasad.

Kuigi abielu on tänapäeval surve all, jääb see lõppkokkuvõttes siiski püsima. See on Jumala korraldus ning kõik, mis ta teeb, on „väga hea” (1. Moosese 1:31). Abielu ei aegu kunagi. See võib olla õnnelik, eriti nende hulgas, kes austavad ja järgivad Jumala käske. Küsimus on aga selles, kas hoiavad kaks inimest tõsiselt kinni pulmapäeval antud tõotusest teineteist armastada ja kalliks pidada. See ei pruugi sugugi kerge olla ja seetõttu tuleb sul õnnestumise nimel võidelda. Tulemused on aga tõesti vaeva väärt!

[Kast lk 10]

LAHUTUS JA LAHUSELU

Jumal, kes on abielu Alusepanija, kavandas selle kestvaks liiduks. Kas on aga Piiblis mõni selline põhjus, mis lubaks oma abikaasast lahutada ja ka uuesti abielluda? Jeesus teatas selle kohta: „Aga ma ütlen teile: kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse pärast ja võtab teise, see rikub abielu” (Matteuse 19:9, meie kursiiv). Seksuaalne truudusemurdmine on ainus põhjus lahutuseks, mis lubab süütul abielupoolel uuesti abielluda.

Piibli sõnad kirjakohas 1. Korintlastele 7:10–16 julgustavad küll abikaasasid kokku jääma, kuid võimaldavad neil ka eraldi elama asuda. Mõned on kõvasti pingutanud, et oma abielu päästa, kuid tunnevad siis, et neil pole muud valikut, kui lahku elama asuda. Mis oleksid Pühakirja põhjal lubatavad põhjused sellise sammu astumiseks?

Üks põhjus võib olla see, kui mees ei hoolitse tahtlikult oma pere eest. Abielludes võtab mees enesele kohustuse kanda hoolt naise ja laste eest. Mees, kes ei hoolitse tahtlikult elutähtsa ainelise külje eest, „on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8). Sellisel juhul võib naine temast lahku elama asuda.

Teine põhjus on äärmine füüsiline vägivald. Kui mees tarvitab oma naise kallal füüsilist vägivalda, siis võib kannataja tema juurest ära minna (Galaatlastele 5:19–21; Tiitusele 1:7). „Õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta [Jumala] hing!” (Laul 11:5).

Veel üks põhjus asuda lahku elama on vaieldamatu oht uskliku vaimsusele – kui ohustatud on inimese suhted Jumalaga. Kui abikaasa on olnud usu suhtes nii vaenulik, võib-olla kasutanud isegi füüsilisi piiranguid, et usklikul kaasal on olnud võimatu õiges jumalakummardamises osaleda ja tema vaimsus on sattunud ohtu, siis on mõned usklikud pidanud hädavajalikuks asuda lahku elama (Matteuse 22:37; Apostlite teod 5:27–32). *

Kui selliste asjaolude tõttu abielu siiski ametlikult lahutatakse, ei anna see vabadust sõlmida uut abielu. Piibli järgi on abielurikkumine või „hoorus” ainsaks seaduslikuks lahutamise põhjuseks, mis lubab uuesti abielluda (Matteuse 5:32).

[Allmärkus]

[Pilt lk 9]

Abiellu tuleks suhtuda kui kestvasse korraldusse

[Pilt lk 10]

Jeesus ütles, et me peaksime andestama „seitsekümmend korda seitse korda”