Piibli seisukoht

Kas teadus saavutab võidu surma üle?

AASTAID tagasi oleks see küsimus tundunud naeruväärsena. Nüüd aga usuvad mõned inimesed seda tõsimeeli. Kuna teadlased on juba suutnud kahekordistada puuviljakärbeste ja usside eluiga, arvatakse, et samu meetodeid kasutades võiks ka inimeste eluiga pikendada.

Uurimistööd on näidanud, et inimese rakud jagunevad vaid piiratud arvu kordi ning surevad seejärel. Seda protsessi on võrreldud sisemise kellaga, mis reguleerib inimese vananemist ja surma. Teadlased näevad praegu vaeva selle kallal, et seda kella tagasi keerata.

Ühe populaarse teooria kohaselt peitub vananemise võti DNA ahela lõpus, mida nimetatakse telomeeriks. Telomeere on võrreldud kingapaela plastmassist otsaga, mis kaitseb paela hargnemise eest. Teadlased on pannud tähele, et iga kord, kui rakud jagunevad, lühenevad telomeerid nagu põlev süütenöör. Lõpuks näib, et telomeerid lühenevad piirini, mil rakud ei saa enam poolduda. Kuid tänu ühele ensüümile telomeerid ei lühene. Seega, vastavalt sellele teooriale võib see rakkudele anda võimaluse lõputult jaguneda. Ühe kompanii ametnik, kes oli selle uurimistööga seotud, ütles: „Esimest korda võime kujutleda, et inimesed muutuvad surematuks.” Kuid mitte kõik teadlased ei arva nii.

Miks inimesed surevad

Inimesed, kes usaldavad Piiblit, on uskunud igavesse ellu aastatuhandeid. Kuid nemad ei pane oma lootust teadlastele, vaid Temale, kes on kõik loonud, Jehoova Jumalale (Laul 104:24, 25).

See, et inimesed surevad, ei kuulu Jumala eesmärgi juurde, nagu näitab Piibel. Esimesed inimesed loodi Jumala näo järgi ning pandi elama paradiisiaeda. Nad olid täiuslikud ning neil polnud mingisuguseid vaimseid ega füüsilisi puudusi. Täiuslike inimestena oli neil võimalus elada maa peal igavesti. See oli Jumala tahe. Jumal andis neile juhise lapsi kasvatada ning laiendada paradiisi järk-järgult üle kogu maa (1. Moosese 1:27, 28; 2:8, 9, 15).

Nagu on näidatud Esimeses Moosese raamatus kolmandas peatükis, mässas Aadam Jumala vastu, kuigi ta teadis, et karistus selle eest on surm. Ent sõnakuulmatusega  tõi ta patu ja surma ka oma veel sündimata järeltulijatele. Apostel Paulus selgitas seda järgmiselt: „Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Teisisõnu, kuna Aadam patustas, muutus ta keha ebatäiuslikuks. Lõpuks jäi ta vanaks ja suri. Tema lapsed pärisid selle defekti.

Surma põhjus on seega Aadama mässu ja sellest tuleneva Jumala kohtuotsuse tagajärg. Inimesed ei suuda seda otsust muuta. Kuigi teadlased on teinud palju meditsiinilisi avastusi, on ikka veel tõesed Moosese sõnad, mis ta 3500 aastat tagasi inspiratsiooni all kirja pani: „Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära!” (Laul 90:10).

Jehoova korraldus igavese elu saamiseks

Õnneks pole meie olukord lootusetu. Kuigi praegu surevad kõik inimesed, ei ole see Jehoova eesmärk, et nii igavesti kestaks. Vaatamata sellele et Aadam ja Eeva väärisid surma, teadis Jumal, et maailma sünnib palju inimesi, kes hindavad tema hoolitsust. Ta tegi korralduse, et sellised inimesed saaksid maa peal igavese elu. Laulik kirjutas: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29). Kuidas see aga saavutatakse?

Seda ei pidanud saavutatama sellega, et inimesed lahendavad DNA-ga seotud saladused. Igavene elu on hoopis Jumala and neile, kes temasse usuvad. Kuna Aadama ja Eeva järeltulijad vajasid surmast päästmist, andis Jumal neile igavese elu väljavaate Jeesuse Kristuse lunastusohvri kaudu. Jeesus viitas sellele korraldusele, kui ta ütles: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16).

Sarnaselt Aadamaga oli Jeesus täiuslik inimene. Kuid erinevalt Aadamast kuuletus Jeesus Jumalale täielikult. Seega sai Jeesus tuua oma täiusliku inimelu ohvriks, et maksta kinni Aadama patt. Selle armastava teoga, mis tasakaalustas õigluse vaekausid, on võimalik Aadama järeltulijad surma needuse alt päästa. Niisiis saavad kõik inimesed, kes usuvad Jeesusesse, Jumalalt kingiks igavese elu (Roomlastele 5:18, 19; 1. Timoteosele 2:5, 6).

Kui inimesed suudaksid täiusele jõuda ja igavese elu võimalikuks teha, poleks vaja lunastust. Piibel annab tarka nõu: „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted! Õnnis see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Jehoova peale, oma Jumala peale, kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes tõde hoiab igavesti” (Laul 146:3–6).

Igavene elu pole mitte teadlaste, vaid Jehoova anda. Kõik, mida Jehoova kavatseb teha, ta ka suudab teha ning ta viib oma eesmärgid täide. „Jumalal ei ole ükski asi võimatu!” (Luuka 1:37.)

[Pildi allikaviide lk 18]

© Charles Orrico/SuperStock, Inc.