Miks me vajame meditsiiniõdesid?
Miks me vajame meditsiiniõdesid?
„Haigepõetamine on üks keerulisemaid kunste. Kaastunne võib selleks küll hea ajendi anda, kuid tulemuslikult tegutseda saame üksnes teadmistele tuginedes.” (Mary Adelaide Nutting, 1925, maailma esimene õendusprofessor)
ÕENDUSTÖÖD selle kõige lihtsamal kujul tehti juba tuhandeid aastaid tagasi – isegi Piibli aegadel (1. Kuningate 1:2–4). Ajaloo vältel on mitmed silmapaistvad naised haigete eest hoolt kandnud. Üks neist oli Elisabeth Ungarist (1207–1231), kuningas András II tütar. Ta korraldas toiduabi andmist 1226. aasta nälja ajal. Seejärel lasi ta ehitada haiglaid, kus ta hoolitses pidalitõbiste eest. Elisabeth suri kõigest 24-aastasena, olles pühendanud suurema osa oma lühikesest elust haigete põetamisele.
Rääkides õenduse ajaloost, on võimatu mööda minna Florence Nightingale’ist. Krimmi sõja ajal (1853–1856) reorganiseeris see söakas Inglise leedi koos 38 halastajaõega Konstantinoopoli äärelinnas Scutaris asuva laatsareti. Kui ta sinna saabus, oli soldatite suremus ligi 60 protsenti. Kui ta 1856. aastal sealt lahkus, oli see vähem kui 2 protsenti. (Vt. kasti lk. 6.)
Õenduse arengut mõjutas tublisti Saksamaal Kaiserswerthis asutatud protestantlike diakonisside instituut, kus käis ka Nightingale, enne kui ta Krimmi läks. Aja jooksul tekkis veel mitmeid teisi silmapaistvaid õdede liite. Näiteks Agnes Karll rajas 1903. aastal Saksa Õdede Kutseorganisatsiooni.
Nüüdisajal on õdede hulk arvukam kui ükski teine tervishoiutöötajate grupp. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on maailmas praegu üle 9 miljoni õe ja ämmaemanda, kes töötavad 141 riigis.
Nende töö on elutähtis. Ajakiri „The Atlantic Monthly” märgib, et õe isikus „põimuvad omadused, mis on patsiendi paranemise seisukohalt ülitähtsad – hoolivus, asjatundlikkus ja usaldusväärsus”. Tõepoolest, mida me teeksime õdedeta!Õe roll haige tervenemisel
Õendushooldust on defineeritud kui „protsessi, mille käigus õde aitab patsiendil haigusest või vigastusest terveneda või saavutada võimalikult suurt sõltumatust”.
See protsess hõlmab paljut. See hõlmab enamat kui rutiinseid töid, nagu on näiteks pulsi ja vererõhu mõõtmine. Õde etendab patsiendi tervenemisel väga olulist rolli. „Õde jälgib rohkem patsiendi üldist reaktsiooni haigusele kui haigust ennast ning püüab leevendada tema valu ja hingelisi kannatusi ning kui võimalik, vältida komplikatsioonide teket,” märgib „The American Medical Association Encyclopedia of Medicine”. Ta ilmutab „mõistmist ja hoolt sellega, et kuulab kannatlikult haige muresid ja kartusi ning pakub talle emotsionaalset tuge ja lohutust”. Seoses surija põetamisega märgib sama allikas, et õe kohus on „aidata patsiendil surra nii väheste vaevustega ja nii inimväärselt kui võimalik”.
Paljud õed teevad rohkem, kui neilt nõutakse. Ellen D. Baer kirjutas oma tööst New Yorgi Montefiore’i Meditsiinikeskuses. Ta ei tahtnud oma hommikusi töid kirurgiakliinikus rutates teha. „Tahtsin olla patsientide juures,” kirjutab ta. „Tahtsin aidata neil paremini hingata, toetada nende liikumist, vahetada hoolikalt nende haavasidemed, vastata küsimustele, anda vajalikke selgitusi ja lohutada. Mulle meeldis lähedus, mis tulenes seotusest ja suhtlemisest patsientidega.”
Tõenäoliselt meenub igale haiglasviibinule mõni osavõtlik õde, kes ilmutas samasugust ennastsalgavat meelsust. Kuid mida on õigupoolest tarvis, et saada heaks õeks?
[Pilt lk 3]
Florence Nightingale
[Allikaviide]
Loa andnud: National Library of Medicine