Gladioolid – õrnad ja kaunid lilled

Peaaegu igat inimest kütkestab lillede õrn ilu. Üks võrratuid lilli on gladiool. Kuna gladioolid on väga populaarsed, kasvatatakse neid kaubanduslikel eesmärkidel paljudes maades, kaasa arvatud Iisraelis ja Hollandis. Gladioolikasvatusi on ka Ameerika Ühendriikides, kust neid transporditakse kogu maailma lillekasvatuse entusiastidele.

Neid imeväärseid lilli on nüüd rohkem kui 2000 sorti kõikvõimalikes värvides, toonides ja igasuguse kujuga. Kuidas on lillekasvatajad aretanud ühest lillest näiliselt lõputul hulgal sorte?

Uute sortide aretamine

Selleks et eemaldada tolmuterasid tolmukatelt ja kanda need teise õie emakasuudmele, kasutavad sordiaretajad näiteks kaamelikarvadest pintslit. Tolmuterad kantakse tavaliselt taime alumistele õitele. Kui see on tehtud, kaetakse õied isolatsiooniga, et tavalised tolmeldajad, nagu mesilased ja kärbsed, ei rikuks oodatud tulemusi. Kindla värvuse või kujuga õite saamiseks ristatakse gladiool sellise gladiooliga, millel on soovitud omadused.

See ei tähenda, et uus sort ehk hübriid oleks uus liik. Gladiooli keerukas geneetilises koodis on selle sordi aretamise võimalus kogu aeg olemas olnud. Tänu selektsioonile on saadud gladioole, mille värvus varieerub helevalgest tumepunase või tumepurpurseni. On ka laiguliste ja täpiliste õitega, krookelise õieservaga ja topeltõitega gladioole. Mõned neist isegi lõhnavad veidi.

Õrn ilu

Vaata tähelepanelikult piltidel olevaid lilli ning pane tähele, kui erisuguseid gladioole on olemas. Kui kaunis on küll ’Pulchritude’ – üks gladioolidest, mis siin piltidel näha on! Kui selle õied avanevad, on näha kahvatulillasid lainelisi õieservasid ja nende tumedamaid tippusid. Õieneelu osa on kaunilt tumeroosa ja punakaslilla kirju.

Sort ’Orchid Lace’, mida samuti siin näha võib, tundub olevat nii õrn, et selle õied pudeneksid ainsa puudutusega. Gladiooli õied on kinnitunud varrele, pikad tolmukad aga turritavad värvika õieneelu keskel. Teised sordid kannavad selliseid nimesid nagu ’Glittering Star’, ’Dream’s End’, ’Red Alert’, ’Peerless’ ja ’Silver Moon’.

Gladioolide kasvatamine

Lisaks lilleseemnete korjamisele kaevavad gladioolikasvatajad maast välja mugulsibulad, mis on lille maa-alused võsud, ning emasibulale kasvanud pisikesed tütarsibulad.

Peamiselt on gladioolisorte aretatud Aafrika liikidest. Seega on gladioolide juured troopikas ning nad on ilmastiku suhtes üsna tundlikud. Kuigi mõningates maades kasvavad nad soojadel suvekuudel hästi, ei pruugi nad seal talve üle elada.

 Seal, kus on külmad talved, tuleb sibulad kasvuperioodi lõpus üles kaevata ja hoolikalt puhastada. Moodustunud on uus mugulsibul. Kui eemaldada varre otsast vana sibul, on uuel sibulal kergem juuri alla kasvatada. Peale selle tuleb kõrvaldada emasibulal kobaras kasvavad hernetera suurused tütarsibulad. Külmal ajal peab nii ema- kui ka tütarsibulaid säilitama kuivas jahedas paigas, kus temperatuur ei lange alla külmumispunkti.

Mahapandud tütarsibulast tõusevad kitsad lehed ning kasvuperioodi lõpuks on sellest saanud küps emasibul. Kui need sibulad järgmisel kevadel maha panna, kasvavad neist lopsakad õisikandvad taimed.

Mõõduka kliimaga aladel võib mugulsibulad maha panna varakevadel. Soojadel maadel pole istutamise ajal suurt tähtsust. Kõige paremini sobib gladioolidele niiske ja veidi happeline muld. Gladioolide kasvukohaks tuleb valida päiksepaisteline paik, kuna varjus nad hästi kasvada ei taha.

Tütarsibulad võib külvata 8 sentimeetri sügavusse vaosse ja seejärel mullaga kinni katta. Emasibulad tuleks aga istutada 13 sentimeetri sügavusele. Et gladioolid peenras liiga üksteise küljes poleks, peaks keskmise suurusega emasibulad asetama üksteisest umbes kaheksa sentimeetri kaugusele, suuremad 13 sentimeetri kaugusele. Kui gladioolisibulad hoolikalt puhastada ning mulda istutada, saab mõne kuu pärast tasuks kirjeldamatult kauni vaatepildi värvirikastest ja õrnadest gladioolidest.

[Pilt lk 16]

’Orchid Lace’

[Pilt lk 16, 17]

’Coral Dream’

’Monet’

’Dream’s End’

’Sunsport’

[Pilt lk 17]

’Pulchritude’