Niiluse jõe ääres varjab end üks tüdruk. Ta on hiirvaikselt, julgemata end liigutada, ja silmitseb ainiti üht paika eemal roostikus. Aeg voolab sama laisalt kui Niiluse jõgi. Tüdruku ümber lendlevad putukad, ent tema ei kaota valvsust. Ta muudkui ootab, pilk paigale naelutatud. Sinna eemale on peidetud üks korv. Selles korvis lebab tema väikevend. Mõte sellest, et ta seal üksi ja abituna lamab, kriibib tüdruku südant. Kuid ta teab, et ema-isa tegid õigesti. See on lapse ainuke võimalus ellu jääda.

 Tüdruk tegutseb selles olukorras väga julgelt, aga õige pea on tal veelgi rohkem julgust vaja. Tema südames on kujunemas ka teine imetlusväärne omadus – usk. Tüdruku tugevat usku Jumalasse on selgesti näha järgnevatest sündmustest ja tegelikult kogu tema ülejäänud elust. Näiteks, kui ta oli juba kõrges eas, toimusid tema rahva ajaloos pöördelised sündmused. Usk aitas teda sel ajal ja ka hiljem, kui ta rängalt eksis. Kas aimad juba, kellest käib jutt?

 Piiblijutustus ei avalda tüdruku nime, kuid me võime olla päris kindlad, kes ta oli. See oli Mirjam, Amrami ja Jookebedi vanim laps. Nad olid heebrealased ja Egiptuses orjad. (4. Moosese 26:59.) Mirjami väikevend sai hiljem nimeks Mooses. Tal oli ka teine vend, Aaron, kes oli sel ajal umbes kolmene. Mirjami vanus pole teada, aga ilmselt oli ta alla kümne aasta vana.

 Mirjam elas väga keerulisel ajal. Egiptlased nägid heebrealastes suurt ohtu ja tegid nad orjaks ning rõhusid neid. Isegi orjuses heebrealaste arv muudkui kasvas ja egiptlased hakkasid nende ees veel rohkem hirmu tundma. Seepärast muutusid nad aina julmemaks. Vaarao käskis kõik heebrealaste poisslapsed sünnitusel surmata. Kaks ämmaemandat Sifra ja Puua eirasid vargsi seda käsku ja jätsid poisid ellu. Mirjam ilmselt kuulis nende naiste tugevast usust. (2. Moosese 1:8–22.)

 Mirjam nägi ka, milline usk oli tema vanematel. Pärast kolmanda lapse sündi varjasid Amram ja Jookebed oma ilusat poega kolm kuud. Nad ei kartnud vaarao käsku. (Heebrealastele 11:23.) Imikut ei ole aga võimalik kaua varjata ja peagi tuli vanematel raske südamega otsus langetada. Jookebed pidi salaja jätma lapse sellisesse kohta, kust keegi võiks ta leida ja tema eest hoolitseda. Kuidas võis see murest murtud ema küll Jehoovat anuda, kui ta papüürusest korvi punus, selle bituumeni ja pigiga kattis, et see vett peaks, ja seejärel oma kalli pojakese Niiluse jõkke jättis. Muidugi tahtis ta teada, mis lapsest saab, ja jättis Mirjami korvi valvama. (2. Moosese 2:1–4.)

 Mirjam jääbki korvi lähedusse valvesse. Korraga näeb ta lähenemas Egiptuse naisi. Tegemist pole aga tavaliste egiptlannadega, vaid koguni vaarao tütre ja tema teenijannadega. Vaarao tütar oli tulnud jõe äärde kümblema. Mirjamil jookseb hirmujudin üle selja. Kas oleks mingitki võimalust, et vaarao enda tütar astuks valitseja käsust üle ja võtaks heebrea poisslapse oma hoole alla? Kahtlemata palvetab Mirjam sel äreval hetkel tungivalt.

 Korraga märkab vaarao tütar roostikus korvi. Ta saadab oma orjatari seda ära tooma. Piibel räägib, mida vaarao tütar edasi tegi: „Kui ta selle avas, nägi ta last, üht nutvat poisikest.” Ta taipab kohe, miks poiss seal on: mõni heebrea naine püüab nõnda oma poja elu päästa. Nähes seda ilusat last, hakkab vaarao tütrel temast kahju. (2. Moosese 2:5, 6.) Mirjam, kes on toimuvat tähelepanelikult jälginud, märkab kaastundlikku ilmet naise näol. Ta teab, et tal tuleb nüüd usus tegutseda. Tüdrukuke võtab südame rindu ja läheneb egiptlannadele.

 Me ei tea, kas sellele, kui mõni heebrea orjatüdruk julges kõnetada kuninglikust soost isikut, oleks järgnenud mingi karistus või mitte. Mirjam aga pöördub vapralt vaarao tütre poole ja küsib: „Kas ma lähen ja kutsun sulle lapse jaoks heebrealaste hulgast imetaja?” See oli temast väga arukas. Vaarao tütar teadis, et tema ei saa last imetada. Võib-olla ta mõtles, et oleks parem, kui last imetaks mõni heebrealane, ning tema võtaks poisi alles hiljem enda juurde ja kasvataks oma pojana üles. Kahtlemata hüppab Mirjami süda rõõmust, kui vaarao tütar vastab talle: „Mine!” (2. Moosese 2:7, 8.)

 Mirjam jookseb tulistvalu vanemate juurde, kes teda äreva südamega ootavad. Õhinal jutustab ta emale toimunust. Jookebed on veendunud, et juhtunu taga on Jehoova, ja läheb koos Mirjamiga vaarao tütre juurde. Ilmselt püüab Jookebed oma suurt rõõmu mitte välja näidata, kui vaarao tütar talle lausub: „Võta see laps enda juurde ja imeta teda. Ma maksan sulle selle eest.” (2. Moosese 2:9.)

 Sel päeval õppis Mirjam nii mõndagi oma Jumala Jehoova kohta. Ta nägi, et Jehoova hoolib oma teenijatest ja kuulab nende palveid. Ta nägi sedagi, et julgust ja usku võivad ilmutada kõik, sõltumata vanusest või soost. Jehoova kuulab igat oma ustavat teenijat. (Laul 65:2.) Praegusel raskel ajal tuleb ka meil, olgu me noored või vanad, mehed või naised, seda olulist mõtet alati meeles hoida.

 Jookebed imetab last ja hoolitseb tema eest. Mirjam on arvatavasti väga kiindunud oma väikevenda, kelle elu ta oli aidanud päästa. Võib-olla õpetab ta teda rääkima ja on vaimustunud, kui poiss esimest korda nende Jumala Jehoova nime lausub. Laps aga kasvab kiiresti ja tuleb aeg ta vaarao tütrele viia. (2. Moosese 2:10.) Lahkumine poisist kurvastab kogu peret. Kindlasti tahab Mirjam teada, milline mees sirgub tema väikevennast, kellele vaarao tütar pani nimeks Mooses. Kas vaarao kojas üles kasvades jääb tema armastus Jehoova vastu püsima?

 Ajapikku saab see küsimus vastuse. Kui uhke võib küll Mirjam olla, kui ta kuuleb, et tema väikevennast on sirgunud mees, kes on teinud otsuse teenida oma Jumalat, selle asemel et kasutada kõiki neid võimalusi, mis tal vaarao tütre pojana olid. Kui Mooses on 40-aastane, astub ta oma rahva kaitseks välja. Ta tapab egiptlase, kes üht heebrea orja peksab. Pärast seda hakkab Mooses oma elu pärast kartma ja põgeneb Egiptusest. (2. Moosese 2:11–15; Apostlite teod 7:23–29; Heebrealastele 11:24–26.)

 Järgmised neli aastakümmet ei kuule Mirjam oma vennast ilmselt midagi, kuna too elab kaugel Midjanis ja karjatab seal lambaid. (2. Moosese 3:1; Apostlite teod 7:29, 30.) Mirjam jääb üha vanemaks ja näeb, kuidas tema rahva kannatused aina kasvavad.

 Mirjam on tõenäoliselt kõvasti üle 80 aasta vana, kui Jumal saadab Moosese tagasi Egiptusesse oma rahvast päästma. Aaronist saab Moosese eestkõneleja ja koos lähevad nad vaarao juurde, et too Jumala rahva vabastaks. Mirjam kahtlemata julgustab neid, kui vaarao nad ikka ja jälle minema saadab ja Jehoova egiptlasi nuhtleb. Pärast viimast nuhtlust, kui Jehoova surmab kõik egiptlaste esmasündinud, ongi käes aeg vabastada Iisrael Egiptuse orjusest. Küllap teeb Mirjam kõik, mis ta suudab, et aidata oma rahval Moosese juhtimisel Egiptusest lahkuda. (2. Moosese 4:14–16, 27–31; 7:1–12:51.)

 Hiljem, kui Iisrael on Punase mere ja Egiptuse sõjaväe vahel lõksus, näeb Mirjam, kuidas tema vend Mooses seisab mere ääres ja tõstab kepi selle kohale. Seepeale vesi lõheneb ning rahvas jätkab teekonda mööda kuiva merepõhja. See on hetk, mil Mirjami usk Jehoovasse on tugevam kui kunagi varem. Ta teenib Jumalat, kel pole miski võimatu, kes täidab kõik oma tõotused. (2. Moosese 14:1–31.)

 Kui rahvas on turvaliselt teisele kaldale jõudnud ning merevesi on vaarao ja tema sõjaväe enda alla matnud, mõistab Mirjam, et Jehoova on tugevam kui maailma võimsaim sõjavägi. Kogu rahvas hakkab Jehoovale kiituslaulu laulma. Mirjam on naiste eestlaulja ja ülistab Jehoovat sõnadega „Laulge Jehoovale, sest ta on saanud suure võidu. Hobuse ja ratsaniku paiskas ta merre”. (2. Moosese 15:20, 21; Laul 136:15.)

 See oli Mirjami elu kõrgpunkt, täiesti unustamatu kogemus. Kui Piibel neist sündmustest räägib, nimetab see Mirjamit naisprohvetiks. Mirjam on esimene naine, kelle kohta nii öeldakse. Ta on üks vähestest naistest, kellel oli au Jehoovat sellisel erilisel viisil teenida. (Kohtumõistjate 4:4; 2. Kuningate 22:14; Jesaja 8:3; Luuka 2:36.)

 See piiblilugu tuletab meile meelde, et Jehoova paneb meid tähele. Ta näeb meie alandlikkust, kannatlikkust, ustavaid tegusid ja soovi teda kiita ning tahab meid selle eest õnnistada. Olgu me siis noored või vanad, mehed või naised, me kõik võime teha usutegusid. Nõnda me rõõmustame Jehoova südant. Ta ei unusta meie usku kunagi ning annab rõõmuga meile tasu. (Heebrealastele 6:10; 11:6.) Seega meil on igati põhjust Mirjami usku eeskujuks võtta.

 Ülesannete ja silmapaistva positsiooniga kaasnevad nii õnnistused kui ka ohud. Kui Iisrael Egiptuse orjusest vabastati, oli Mirjam ilmselt kõige tuntum naine rahva seas. Kas ta muutus uhkeks või auahneks? (Õpetussõnad 16:18.) Kahjuks küll.

 Paar kuud pärast Egiptusest lahkumist tulevad Moosese juurde kauged külalised: tema äi Jitro koos Moosese naise Sippora ja nende kahe pojaga. Millalgi Midjanis veedetud 40 aasta jooksul Mooses abiellus. Ilmselt läks Sippora mingi aeg oma pere juurde Midjanisse külla ja nüüd tõi isa ta iisraellaste laagrisse. (2. Moosese 18:1–5.) Rahvas on elevil, kuna paljud tahavad näha, milline naine on mehel, kelle Jumal oli määranud nende juhiks.

 Kas ka Mirjamil on hea meel naise tuleku üle? Alguses ehk küll. Ajapikku hakkab aga temas pead tõstma uhkus. Võib-olla tunneb ta, et Sippora ohustab tema positsiooni rahva seas. Oli see nii või ei, aga Mirjam ja Aaron hakkavad Sipporast halvasti rääkima. Ja nagu niisuguses olukorras sageli juhtub, muutuvad nende sõnad üha teravamaks. Alguses pole nad rahul Sipporaga ja kurdavad, et ta on kušiit, a mitte iisraellane. Peagi aga hakkavad nad nurisema Moosese üle. Nad ütlevad: „Kas Jehoova on rääkinud üksnes Moosese kaudu? Kas pole ta rääkinud ka meie kaudu?” (4. Moosese 12:1, 2.)

 Neist sõnadest ilmneb, et Mirjam ja Aaron lasid valedel tunnetel enda üle võimust võtta. Neile ei meeldinud, et Jehoova oli Moosesele andnud erilise ülesande, kuna nad tahtsid ise rohkem mõjuvõimu saada. Kas nende nurisemise põhjuseks oli see, et Mooses oli võimuahne ja uhke? Muidugi polnud Mooses täiuslik, aga võimujanu ja uhkust ei saanud talle küll süüks panna. Jehoova lasi tema kohta kirja panna järgmist: „Aga Mooses oli alandlikum kui kõik teised inimesed maa peal.” Igal juhul läksid Mirjam ja Aaron üle piiri ning olid ohtlikul teel. Piiblis öeldakse: „Jehoova kuulis seda.” (4. Moosese 12:2, 3.)

 Äkitselt kutsub Jehoova kõik kolm kogudusetelgi juurde. Võimas pilvesammas, mis kujutas Jehoova kohalolu, laskub ning jääb seisma telgi sissekäigu juurde. Seejärel hakkab Jehoova rääkima. Ta noomib Mirjamit ja Aaronit ning tuletab neile meelde oma erilist suhet Moosesega ja seda, kui väga ta teda usaldab. Jehoova küsib neilt: „Miks te siis ei ole kartnud nuriseda mu teenija Moosese üle?” Mirjam ja Aaron on hirmust kanged. Jehoova silmis oli nende lugupidamatus Moosese vastu justkui lugupidamatus tema enda vastu. (4. Moosese 12:4–8.)

 Mirjam oli ilmselt esimesena hakanud nurisema oma vennanaise üle ja oli tõmmanud kaasa ka oma noorema venna. See seletab, miks saab karistada just Mirjam. Jehoova lööb teda pidalitõvega. Selle kohutava haiguse tõttu on ta nahk „valge nagu lumi”. Otsekohe alandub Aaron Moosese ees ja tunnistab: „See oli rumal, mis me tegime.” Ja ta palub, et Mooses midagi ette võtaks. Alandliku mehena hüüab Mooses Jehoova poole: „Oo, Jumal, palun tee ta terveks! Palun!” (4. Moosese 12:9–13.) See, et mõlemad vennad olid oma õe haiguse pärast meeleheitel, näitab, et nad armastasid teda väga, hoolimata tema puudustest.

 Jehoova halastabki Mirjamile ja teeb kahetseva naise terveks. Siiski käsib ta panna Mirjami seitsmeks päevaks väljapoole iisraellaste laagrit karantiini. Sellele käsule kuuletumine on väga alandav, sest kõik saavad teada, et Mirjamit on karistatud. Kuid usk on see, mis naist aitab. Ta on oma südames veendunud, et Jehoova on õiglane isa, kes manitseb teda armastusest. Seega ta kuuletub. Seitse päeva on Mirjam üksi teistest eraldi ja kogu rahvas ootab. Seejärel ilmutab Mirjam taas usku. Ta on alandlik ja laseb end laagrisse tagasi tuua. (4. Moosese 12:14, 15.)

 Jehoova manitseb neid, keda ta armastab. (Heebrealastele 12:5, 6.) Kuna ta armastas Mirjamit, ei saanud ta tema uhkusele läbi sõrmede vaadata. Manitsus oli valus, kuid aitas naise õigele teele tagasi. Kuna Mirjam laskis alandlikult Jehooval end noomida, olid tal jälle Jumalaga head suhted. Ta oli koos oma rahvaga peaaegu kuni kõrberännaku lõpuni. Kui ta Sini kõrbes Kaadeses suri, oli ta ilmselt umbes 130-aastane. b (4. Moosese 20:1.) Sajandeid hiljem näitas Jehoova, et ta pidas Mirjami ustavat teenistust kalliks. Prohvet Miika kaudu ütles ta oma rahvale: „Ma ju tõin su välja Egiptusemaalt, ostsin su vabaks orjusekojast. Ma saatsin su ette Moosese, Aaroni ja Mirjami.” (Miika 6:4.)

 Mirjami elust on meil palju õppida. Meil on vaja kaitsta neid, kes end ise kaitsta ei saa, ja teha julgelt seda, mis on õige, just nii nagu Mirjam väikse tüdrukuna tegi. (Jaakobuse 1:27.) Ka meil on vaja rõõmsalt Jumala sõnumit rääkida. (Roomlastele 10:15.) Meil tuleb ka hoiduda kadedusest ja salvavatest sõnadest. (Õpetussõnad 14:30.) Peale selle on meil vaja olla alandlikud, kui Jehoova meid noomib. (Heebrealastele 12:5.) Nii tehes saamegi jäljendada Mirjami usku.