Rikas mees ja Laatsarus on väljamõeldud tegelased ühes Jeesuse räägitud loos. (Luuka 16:19–31.) Nad kujutavad kahte gruppi inimesi: uhkeid juudi usujuhte ja lihtrahvast, kes võttis hea meelega Jeesuse sõnumi vastu.

•  Millest see lugu räägib?

•  Kas see on tõestisündinud lugu?

•  Kas see lugu toetab põrgutule õpetust?

•  Mida see lugu tähendab?

 Luuka 16. peatükis räägib Jeesus kahest mehest, kelle olukord muutub täielikult.

 Lugu neist meestest on järgmine. Rikas mees elas väga luksuslikult. Tema värava juurde toodi kerjus Laatsarus, kes lootis saada toiduks palukesi, mis rikka mehe laualt pudenesid. Mõne aja pärast kerjus suri ja inglid kandsid ta Aabrahami kõrvale. Ka rikas mees suri ja maeti. Selles loos on mõlemad mehed pärast surma teadvusel. Rikast meest piinati tules ja ta palus, et Aabraham saadaks Laatsaruse, et see kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks tema keelt. Aabraham keeldus ja ütles, et mõlema mehe olukord on täielikult muutunud ja nende vahel on ületamatu kuristik.

 Ei ole. See on mõistujutt, mille Jeesus rääkis, et õpetada midagi olulist. Ka õpetlased tunnustavad, et tegemist on mõistujutuga. Näiteks on eestikeelse piibli 1997. aasta tõlkes selle loo juures alapealkiri, mis ütleb, et tegemist on tähendamissõnaga. Ühes teises piiblitõlkes („Catholic Jerusalem Bible”) on allmärkus, mis ütleb, et selle loo tegelased Laatsarus ja rikas mees pole päriselt elanud inimesed.

 Kas Jeesus rääkis siin elust pärast surma? Kas ta mõtles, et mõned inimesed piinlevad pärast surma põrgutules ja et Aabraham ja Laatsarus olid tõesti taevas? Mõtle järgnevale.

•   Kui rikas mees oleks olnud sõnasõnalises tules, kas poleks vesi Laatsaruse sõrmeotsast ära aurustunud?

•   Isegi kui see vesi poleks aurustunud, siis kas oleks piisanud nii väiksest vee kogusest, et tulelõõmas oleva rikka mehe kannatusi kergendada?

•   Kuidas oleks Aabraham saanud olla elus taevas, kui selle loo rääkimise ajaks polnud Jeesuse sõnul keegi taevasse läinud? (Johannese 3:13.)

 Ei toeta. Kuigi see lugu ei ole päriselt aset leidnud, väidavad mõned, et see sümboliseerib mõtet, et head inimesed lähevad taevasse ja halbu inimesi piinatakse põrgutules. a

 Miks aga pole selline mõttekäik põhjendatud?

 Põrgutule õpetus ei sobi kokku sellega, mida piibel räägib surnute olukorrast. Näiteks ei öelda piiblis, et kõik head inimesed lähevad pärast surma taevasse ega ka mitte seda, et halbu inimesi piinatakse pärast surma põrgutules. Seal on hoopis kirjas: „Elavad teavad, et nad surevad, kuid surnud ei tea midagi.” (Koguja 9:5.)

 Selles loos kujutatud kahe inimgrupi olukord pidi täielikult muutuma.

 Rikas mees kujutas juudi usujuhte, kes armastasid raha. (Luuka 16:14.) Nad kuulsid, mida Jeesus rääkis, aga ei võtnud tema sõnumit vastu. Need usujuhid suhtusid põlgusega lihtrahvasse. (Johannese 7:49.)

 Laatsarus kujutas lihtrahvast, kes võttis Jeesuse sõnumi vastu ja kellele juudi usujuhid ülalt alla vaatasid.

 Mõlemasse gruppi kuuluvate inimeste olukord muutus.

•   Juudi usujuhid arvasid, et neil on Jumala heakskiit. Kuid nad otsekui surid, kui nad ei võtnud vastu Jeesuse sõnumit, ja Jumal hülgas nad. Jeesuse ja tema järelkäijate kuulutustöö oli nende jaoks kui piin. (Matteuse 23:29, 30; Apostlite teod 5:29–33.)

•   Lihtrahvas, kelle usujuhid olid hooletusse jätnud, sai nüüd kogeda Jumala heakskiitu. Paljud võtsid Jeesuse sõnumi vastu ja said võimaluse elada igavesti. (Johannese 17:3.)