Võilille seemniste hõljumine kuulub lennukunsti tippklassi. Kui tuul vastu udukerasarnast seemniste tutti puhub, lähevad kümned seemnised lendu otsekui miniatuursed langevarjud ning võivad kanduda rohkem kui kilomeetri kaugusele. Teadlased tegid hiljaaegu kindlaks, et võilille seemnise lendamisviis on langevarju omast lausa neli korda tõhusam. Midagi sellist polnud nad looduses veel kunagi varem avastanud. Mis on võilille seemnise fenomenaalse lennu saladus?

 Mõtteainet. Iga seemnis ripub varrekese küljes, mille teises otsas on lendkarvade kimbuke ehk pappus. Pappus tekitab langevarju sarnaselt õhutakistuse, mis aitab seemnisel õhus püsida.

 Kuid õhutakistus pole ainus, mis pappust lendlemas hoiab. Kui õhk karvakeste ümber ja vahel liigub, tekib pappuse kohal õhukeeris. See loob ümbritsevast nõrgema õhusurve ja otsekui sikutab pappust ülespoole, aeglustades nõnda selle mahalangemist.

 Tänu lendkarvade ideaalsele asetusele toimibki pappus otsekui langevari, kuid see on õhus hulga stabiilsem. Pealegi on selle materjalikulu peaaegu olematu, sest 90 protsenti sellest on tühi ruum.

 Teadlased püüavad võilille seemnise lennust malli võtta, et luua tibatillukesi droone, mis vajaksid väga vähe või ei vajaks üldse lisaenergiat. Selliseid droone saaks kasutada näiteks õhukvaliteedi jälgimiseks.

 Mida sina arvad? Kas võilille seemnise erakordne hõljumisvõime tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?