VAATA nüüd Kaini ja Aabelit. Nad on mõlemad suureks kasvanud. Kainist on saanud maaharija. Ta kasvatab teravilja, puuvilja ja juurvilja.

Aabelist on saanud lambakarjus. Talle meeldib hoolitseda väikeste tallede eest. Need kasvavad suurteks lammasteks ja siis on Aabelil varsti terve lambakari, kelle eest ta peab hoolitsema.

Ühel päeval toovad Kain ja Aabel Jumalale anni. Kain toob omakasvatatud põlluvilja. Aabel toob oma kõige parema lamba. Jehooval on hea meel Aabeli ja tema anni üle. Aga Kaini ja tema anni üle tal ei ole hea meel. Kas sa tead, miks?

Põhjus pole ainult selles, et Aabeli and on parem kui Kaini oma. Põhjus on selles, et Aabel on hea inimene. Ta armastab Jehoovat ja oma venda. Aga Kain on halb inimene; ta ei armasta oma venda.

Sellepärast ütleb Jumal Kainile, et Kain peab end muutma. Aga Kain ei võta seda kuulda. Ta on väga vihane, et Jumal armastab Aabelit rohkem. Seepärast ütleb Kain Aabelile: „Lähme põllule.” Kui nad on seal vaid kahekesi, lööb Kain oma venda Aabelit. Ta lööb teda nii kõvasti, et tapab ta. Kas pole see, mida Kain tegi, hirmus tegu?

Kuigi Aabel suri, peab Jumal teda ikka meeles. Aabel oli hea inimene ja Jehoova ei unusta kunagi sellist inimest. Ühel päeval äratab Jehoova Jumal Aabeli ellu tagasi. Siis ei pea Aabel enam kunagi surema. Ta võib siin maa peal igavesti elada. Kas pole tore Aabeli taolisi inimesi tundma õppida?

Aga Jumalale ei meeldi sellised inimesed nagu Kain. Pärast seda kui Kain oli oma venna tapnud, karistas Jumal teda ja saatis ta oma perekonnast kaugele elama. Kui Kain läks teise maakohta elama, võttis ta kaasa ühe oma õe, kes tema naiseks sai.

Mõne aja pärast sündisid Kainile ja ta naisele lapsed. Ka teised Aadama ja Eeva pojad ning tütred abiellusid, ja ka neile sündisid lapsed. Varsti oli maa peal palju inimesi. Õpime neist mõningaid nüüd tundma.