KOHTUSIME Jehoova tunnistajatega 1989. aastal naabri pool, kui vend Givi Barnadze temaga Piiblit uuris. Vend Barnadzel endal Piiblit polnud, sest tol ajal oli väga raske gruusiakeelset eksemplari hankida.

Meile meeldis naabri pool kuuldu ja meil tekkis soov soetada endale Piibel. Kord mainis mu abikaasa oma lihase vennaga kohtudes, et otsib Piiblit. Vend ütles tema üllatuseks, et oli just hiljuti ostnud gruusiakeelse Piibli ja kingib selle meeleldi ära.

Badri tuli Piibliga koju, istus laua taha ja luges poole ööni. Hommiku hakul tõusis ta üles ja jätkas sealt, kuhu oli pooleli jäänud. Töölt koju tulles leidsin ta ikka veel laua äärest lugemast. Ta ei suutnud lõpetada! Soovitasin  tal paar päeva töölt vabaks võtta, et Piibel läbi lugeda. Varsti oligi tal kogu Pühakiri loetud.

Peagi hakkasime Givi Barnadzega uurima raamatut „Tõde, mis viib igavesse ellu”. Olime oma Piibli üle rõõmsad, sest meie õpetajal seda polnud. Meil omakorda polnud aga uurimisraamatut. Aasta hiljem meid Badriga ristiti.