1., 2. a) Milline on tulemus, kui lammaste eest hoolitsetakse hästi? b) Miks olid Jeesuse päevil paljud inimesed kui lambad, kel polnud karjast?

KUI karjus teeb oma tööd südamega, siis on lambad terved. Üks lambakasvatuse käsiraamat ütleb, et „inimene, kes piirdub vaid sellega, et ajab lambad karjamaale ega pööra neile rohkem tähelepanu, seisab üsna tõenäoliselt juba mõne aasta pärast silmitsi olukorraga, kus paljud tema lambad on haigestunud ega too enam mingit tulu”. Ent kui lammaste eest hoolitsetakse hästi, on kari heas seisukorras.

² See, kuidas Jumala karja karjased iga lamba eest hoolitsevad, mõjutab terve koguduse vaimset heaolu. Sa ehk mäletad, et Jeesusel oli inimestest kahju, kuna „nad olid vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast” (Matt. 9:36). Miks nad olid sellises kehvas olukorras? Kuna need, kellel oli vastutus õpetada rahvale Jumala seadust, olid karmid, nõudlikud ja silmakirjalikud. Selle asemel et karja liikmeid aidata ja vaimselt kosutada, panid Iisraeli karjased nende õlgadele „raskeid kandameid” (Matt. 23:4).

3. Mida tuleb kogudusevanematel meeles pidada, kui nad täidavad oma rolli vaimsete karjastena?

³ Kristlikel karjastel on ametissemääratud kogudusevanematena tõsine vastutus. Nende hoole all olevad lambad kuuluvad Jehoovale ja Jeesusele, kes ütles enda kohta, et ta on „hea karjane” (Joh. 10:11). Need lambad on „kalli hinnaga ostetud”, kuna Jeesus maksis nende eest omaenda „kalli verega” (1. Kor. 6:20; 1. Peetr. 1:18, 19). Ta armastab lambaid nii väga, et ohverdas meeleldi oma elu nende eest. Vanemad peaksid alati meeles pidama, et alamkarjastena alluvad nad Jumala  pojale Jeesus Kristusele, kes on „lammaste suur karjane” (Heebr. 13:20).

4. Mida selles artiklis arutatakse?

⁴ Kuidas siis tuleks kristlikel karjastel lambaid kohelda? Koguduseliikmeid ergutatakse olema „kuulekad neile, kes on [nende] seas eestvedajad”. Kogudusevanematele pannakse aga südamele, et nad ei kohtleks karja liikmeid, „peremehetsedes nende kui Jumala pärandi üle”. (Heebr. 13:17; loe 1. Peetruse 5:2, 3.) Mismoodi saavad ametissemääratud vanemad seda nõuannet järgida? Teisisõnu, kuidas tuleb vanematel karjastena toimida, et mitte ületada Jumalalt saadud võimu piire?

5. Mida näitab kirjeldus tekstis Jesaja 40:11 Jehoova kohta?

⁵ Prohvet Jesaja ütles Jehoova kohta: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid!” (Jes. 40:11). See kirjeldus annab edasi mõtte, et Jehoova kannab koguduses hoolt nende eest, kes on nõrgad ja vajavad kaitset. Nagu karjane teab iga lamba olukorda ja on valmis teda aitama, nii teab ka Jehoova koguduseliikmete vajadusi ja pakub hea meelega neile abi. Ja nagu karjane kannab vajadusel vastsündinud talle oma ülerõiva voltide vahel, nii hoolitseb ka „hella halastuse Isa” Jehoova meie eest rasketel aegadel. Ta lohutab meid, kui seisame silmitsi mingi katsumusega või kui meil on rasked ajad (2. Kor. 1:3, 4).

6. Mida tuleb vanematel teha, et järgida vaimsete karjastena Jehoova eeskuju?

⁶ Meie taevane isa on vaimsetele karjastele tõesti suurepäraseks eeskujuks. Tema sarnaselt on ka nendel tarvis panna tähele lammaste vajadusi. Kui kogudusevanemad teavad, millised raskused ja eriolukorrad koguduseliikmetel on, siis saavad nad kiiresti pakkuda vajalikku julgustust ja tuge (Õpet. 27:23). Ilmselgelt peavad vanemad oma usukaaslastega suhtlema. Kuigi nad hoiduvad sekkumast teiste isiklikesse asjadesse, panevad nad tähele, mis koguduses toimub, ja on meeleldi valmis, et „aidata nõrku” (Ap. t. 20:35; 1. Tess. 4:11).

7. a) Kuidas koheldi Jumala lambaid Hesekieli ja Jeremija päevil? b) Mida me võime õppida sellest, et Jehoova mõistis hukka ustavusetud karjased?

⁷ Mõelgem nende karjaste hoiakule, kelle Jumal hukka mõistis. Hesekieli ja Jeremija päevil heitis Jehoova kõrvale need, kes oleksid pidanud tema lammaste eest hoolt kandma, kuid ei teinud seda nii nagu vaja. Kuna keegi ei valvanud karja, oli see kaitseta ja hajus laiali. Tolle aja karjased ei karjatanud Jehoova lambaid, vaid kasutasid neid enda huvides ära. Nende kohta võis öelda, et nad „karjatavad iseendid” (Hes. 34:7—10; Jer. 23:1). Nii nagu Jumal mõistis hukka need karjased, nii mõistab ta hukka ka praegusaegsed ristiusu vaimulikud. Jumala suhtumine Iisraeli rahva juhtidesse rõhutab seda, kui tähtis on kogudusevanematel pöörata Jehoova karjale kohast ja armastavat tähelepanu.

8. Mil viisil andis Jeesus suurepärase eeskuju selles, kuidas parandada valet hoiakut?

⁸ Ebatäiuse tõttu võib mõnel kristlasel võtta aega selle mõistmine, mida Jehoova temalt ootab. Ta võib teha  otsuseid, mis pole kooskõlas Pühakirjaga, või siis tegutseda mõnes olukorras ebaküpselt. Kuidas peaksid kogudusevanemad sel juhul toimima? Neil tuleks võtta eeskujuks seda, kui kannatlikult tegeles Jeesus oma jüngritega, kelle seas tõusis tihti küsimus, kes nendest on kuningriigis tähtsamal positsioonil. Jeesus ei kaotanud kannatust, vaid hoopis õpetas oma jüngreid ja selgitas neile lahkelt, kuidas arendada alandlikkust (Luuka 9:46—48; 22:24—27). Pestes nende jalgu, andis ta neile alandlikkuse kohta olulise õppetunni. Seda omadust on vaja ilmutada ka kristlikel ülevaatajatel. (Loe Johannese 13:12—15; 1. Peetr. 2:21.)

9. Millist hoiakut soovitas Jeesus oma jüngritel arendada?

⁹ Jeesus suhtus vaimse karjase rolli teisiti kui Jaakobus ja Johannes. Need kaks apostlit soovisid saada kuningriigis silmapaistvat kohta. Jeesus aga parandas nende mõtteviisi, öeldes: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured ülemad võimutsevad nende üle. Teie seas aga nii ei ole, vaid kes tahab saada teie seas suureks, peab olema teie teenija” (Matt. 20:25, 26). Apostlitel oli vaja seista vastu soovile võimutseda oma kaaslaste üle.

10. Kuidas peavad kogudusevanemad karja kohtlema ja millise eeskuju Paulus selles jättis?

¹⁰ Jeesus ootab, et kristlikud vanemad kohtleksid karja samamoodi kui tema. Nad peavad meeleldi oma kaaslasi teenima, mitte nende üle valitsema. Paulusel oli selline alandlik hoiak, nagu on näha tema sõnadest Efesose koguduse vanematele: „Te teate hästi, kuidas ma esimesest päevast peale, mil ma Aasia provintsi tulin, olin kogu aeg koos teiega, orjates Issandat suurima alandlikkusega.” Apostel soovis, et need mehed aitaksid teisi innukalt ja alandlikult. Ta ütles: „Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb teil aidata nõrku” (Ap. t. 20:18, 19, 35). Paulus selgitas korintlastele, et ta ei ole isand nende usu üle. Ta oli hoopis nende alandlik kaastööline, et nad võiksid olla rõõmsad (2. Kor. 1:24). Paulus jättis kogudusevanematele hea eeskuju, kuidas olla alandlik ja teha kõvasti tööd.

11., 12. Mil moel saavad kogudusevanemad aidata usukaaslasel otsust langetada?

¹¹ Kogudusevanematel tuleb hoida „kõvasti kinni ustavast sõnast, rakendades õpetamiskunsti” (Tiit. 1:9). Ent nad teevad seda „tasaduse vaimus” (Gal. 6:1). Head karjased ei sunni oma usukaaslasi teatud viisil tegutsema, vaid mõtlevad hoopis sellele, kuidas puudutada nende südant. Vanemad võivad tuua välja Pühakirja põhimõtteid, millele kaaskristlased enne tähtsa otsuse langetamist saaksid mõelda, ning nad võivad nendega üheskoos vaadata üle teemakohaseid artikleid meie väljaannetest. Samuti tuleks neil ergutada õdesid-vendi mõtlema sellele, kuidas võib teatud viisil tegutsemine mõjutada nende suhteid Jehoovaga. Nad võiksid rõhutada, kui tähtis on enne otsustamist otsida Jumalalt palves juhatust (Õpet. 3:5, 6). Pärast selliste asjade arutamist usukaaslastega lasevad vanemad neil endil otsuse teha (Rooml. 14:1—4).

¹² Kristlike ülevaatajate õigus anda  nõu põhineb Pühakirjal. Seega on väga oluline, et kõik nende nõuanded rajaneksid Piiblil ning et nad kasutaksid seda oskuslikult. Nii saavad vanemad hoiduda neile antud võimu vääralt tarvitamast. Pealegi on nad vaid alamkarjased ning iga koguduseliige vastutab ise oma otsuste eest Jehoova ja Jeesuse ees (Gal. 6:5, 7, 8).

13., 14. Milles peavad kogudusevanemad karjale eeskujuks olema?

¹³ Pärast seda kui Peetrus oli manitsenud vanemaid, et nad ei peremehetseks nende hoolde antud koguduseliikmete üle, ergutas ta neid olema karjale eeskujuks (1. Peetr. 5:3). Kuidas nad saavad seda teha? Mõelgem kahele nõudele, millele peab vastama mees, kes „pürgib ülevaatajaameti poole”. Ta peab olema „terve mõistusega” ja selline, „kes oma peret hästi juhatab”. Kui kogudusevanemal on pere, peab ta seda eeskujulikult juhtima, sest kui „keegi ei tea, kuidas omaenda peret juhatada, kuidas saab ta siis hoolitseda Jumala koguduse eest?” (1. Tim. 3:1, 2, 4, 5). Ülevaatajaks pürgiv vend peab olema terve mõistusega selles mõttes, et mõistab selgelt Jumala antud põhimõtteid ja oskab neid oma elus rakendada. Ta on kaine mõtlemisega ega langeta otsuseid rutakalt. Nähes vanemaid sel viisil tegutsemas, tunnevad koguduseliikmed, et nad on kindlates kätes.

¹⁴ Veel üks tähtis valdkond, milles ülevaatajad saavad anda head eeskuju, on see, et nad on eestvedajad kuulutustöös. Selles osas tasub vanematel jäljendada Jeesust. Kuningriigi kuulutustöö oli tema elus tähtsal kohal. Ta näitas oma jüngritele, kuidas seda tööd teha (Mark. 1:38; Luuka 8:1). Ka meie päevil julgustab kuulutajaid see, kui kogudusevanemad nendega koos head sõnumit jagavad, kuna nad näevad vanemate indu selles päästetöös ja saavad õppida nende õpetamismeetoditest. Kui kogudusevanemad pühendavad hoolimata tihedast ajakavast aega ja jõudu hea sõnumi kuulutamisele, innustab see tervet kogudust samamoodi tegutsema. Samuti saavad vanemad anda head eeskuju sellega, et valmistavad ette koosolekuteks ja osalevad seal ning löövad kaasa teistes tegevustes, näiteks kuningriigisaali puhastus- ja hooldustöödes. (Efesl. 5:15, 16; loe Heebrealastele 13:7.)

15. Miks teevad kogudusevanemad karjasekülastusi?

¹⁵ Hea karjane tõttab vigastatud või haigele lambale varmalt appi. Samuti tuleb kogudusevanematel kohe  midagi ette võtta, kui nad märkavad, et mõni koguduseliige on hädas või vajab vaimset abi. Eakad ja haiged vajavad ehk abi mitmes valdkonnas, ent eriti läheb neil tarvis vaimset tuge (1. Tess. 5:14). Noortele võib olla raske näiteks vastuseismine „nooruseale omastele soovidele” (2. Tim. 2:22). Seepärast peavad vanemad karjasetöös koguduseliikmeid korrapäraselt külastama, et olla kursis nende olukordadega ja kinnitada nende usku sobivate Pühakirja tekstide abil. Kui selliste asjadega tegeletakse õigel ajal, lahenevad paljud probleemid juba eos.

16. Kuidas saavad vanemad koguduseliiget toetada, kui ta vaimne tervis on ohus?

¹⁶ Mida aga teha siis, kui probleem muutub nii tõsiseks, et koguduseliikme vaimne tervis on ohus? Piiblikirjutaja Jaakobus ütles: „Kas keegi teist on haige? Ta kutsugu enda juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema eest, võides teda õliga Jehoova nimel. Usupalve teeb siis haiglase terveks ja Jehoova tõstab ta jalule. Ja kui ta on mingeid patte teinud, siis antakse talle andeks” (Jaak. 5:14, 15). Isegi kui vaimselt nõrk õde või vend ei kutsu kogudusevanemaid enda juurde, peaksid nad talle appi minema kohe, kui tema olukorrast teadlikuks saavad. Kui vanemad koos kogudusekaaslasega palvetades tema eest paluvad ning on talle raskel ajal toeks, kosutavad nad teda vaimselt. (Loe Jesaja 32:1, 2.)

17. Mis on selle tulemus, kui karjased jäljendavad „suurt karjast”?

¹⁷ Kristlikud karjased püüavad kõiges, mida nad Jehoova organisatsioonis teevad, jäljendada „suurt karjast” Jeesus Kristust. Need vastutustundlikud mehed aitavad koguduseliikmetel olla vaimselt tugevad ja Jehoova teenistuses ustavad. Me oleme selle eest tänulikud ja tahame kiita Jehoovat, meie suurimat karjast.