Vaata! Valgus on imeline!

KUI sa oled kunagi pidanud pimeduses teed kobama, siis tead, kui vaevarikas see on. Kuivõrd suureks abiks oleks valgus! Samuti oled ehk silmitsi seisnud olukorraga, kus tundsid end justkui täielikus pimeduses. Võib-olla juhtus see siis, kui sa ei leidnud lahendust oma probleemile. Ent vähehaaval hakkasid nägema valgust ning väljapääsu. Sellisest piltlikust pimedusest valgusesse jõudmine on imeline kogemus.

Esimesel sajandil oli enamik inimesi vaimses pimeduses. Apostel Peetrus kirjutas neile, kes jätsid maha oma endised uskumused ja said kristlasteks, et Jumal on neid „kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde” (1. Peetruse 2:9). Nende jaoks oli selline muutus otsekui minek pilkaspimedast ereda valguse kätte. Seda võib võrrelda ka olukorraga, kui inimene, kes on üksi ja lootuseta, leiab kaaslased ning kindla tuleviku (Efeslastele 2:1, 12).

„Sa oled maha jätnud oma esimese armastuse”

Algkristlased leidsid „tõe” – õige kristliku usu (Johannese 18:37). Nad nägid imelist tõevalgust ja tulid vaimsest pimedusest valguse kätte. Kuid aja möödudes mõne kristlase esialgne entusiasm ja innukus vaibus. Näiteks esimese sajandi lõpus oli Efesose koguduses esile kerkinud tõsine probleem. Ülesäratatud Jeesus Kristus näitas, mis see on, öeldes: „Mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse. Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid” (Ilmutuse 2:4, 5). Efesose kristlastel tuli uuesti sütitada oma armastus Jumala ja tõe vastu.

Kuidas on lood meiega? Ka meie oleme tundnud rõõmu valgusest ja sellest, et leidsime Jumala Sõna imelise tõe. Me oleme hakanud tõde armastama. Kuid elumured võivad kahandada meie armastust tõe vastu. Sellele lisaks võib meil olla probleeme, mis on eriomased „viimsetele päevadele”. Me elame maailmas, mida iseloomustavad „rasked ajad”, sest inimesed on „enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad” (2. Timoteosele 3:1, 2). Selliste inimeste tõttu võib jaheneda meie innukus ja armastus Jehoova vastu.

Kui oleme kaotanud esimese armastuse, peaksime mõtlema, ’kust me oleme langenud, ja parandama meelt’. Meil on tarvis tagasi saada endine vaimne seisund. Veelgi enam, me peame hoolitsema selle eest, et meie tõearmastus ei väheneks. Kui oluline on küll meil kõigil säilitada positiivne ja rõõmsameelne hoiak ning hoida armastust Jumala ja tema tõe vastu elavana!

Tõde, mis teeb meid vabaks

Pühakirja tõevalgus on imeline, kuna Piibel vastab tähtsatele küsimustele, mis on  inimkonda vaevanud tuhandeid aastaid. Näiteks: Miks me olemas oleme? Mis on elu eesmärk? Miks on olemas kurjus? Kas on elu pärast surma? Jehoova on meid valgustanud imeliste Piibli tõdedega. Kas pole meil põhjust südamest tänulik olla? Ärgem kunagi võtkem endastmõistetavana seda, mida oleme õppinud!

Jeesus ütles oma jüngritele: „[Te] tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks” (Johannese 8:32). Jeesuse lunastusohver on teinud võimalikuks vabastuse patust ja surmast. Kuid need väärtuslikud tõed on meid vabastanud ka teadmatusest ja ebakindlusest, mis valitseb selles pimedas maailmas. Kui mõtiskleme tänutundega õpitu üle, tugevneb meie armastus Jehoova ja tema Sõna vastu.

Paulus kirjutas Tessaloonika kristlastele: „Teie, kuuldes meilt Jumala sõna, ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana, mis ka on tegev teie sees, kes usute” (1. Tessalooniklastele 2:13). Tessalooniklased kuulsid Jumala Sõna ning võtsid selle vastu rõõmuga. Nad polnud enam „pimeduses”. Vastupidi, nad said „valguse lasteks” (1. Tessalooniklastele 1:4–7; 5:4, 5). Need kristlased õppisid, et Jehoova on Looja ning ta on kõikvõimas, tark, armastav ja armuline. Kristuse teiste järelkäijate sarnaselt said nad teada, et Jehoova on teinud võimalikuks kustutada nende patud oma Poja Jeesus Kristuse lunastusohvri kaudu (Apostlite teod 3:19–21).

Kuigi tessalooniklased ei tundnud tõde täielikult, teadsid nad, kust teadmisi otsida. Inspireeritud Pühakiri aitab inimesel olla „täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17). Tessaloonika kristlased jätkasid uurimist ning kogesid ikka ja jälle, et Jumalalt lähtuv valgus on tõesti imeline. Neil oli põhjust olla ikka rõõmsad (1. Tessalooniklastele 5:16). Nii ka meil.

Valgus meie jalgteel

Laulukirjutaja tõi välja ühe põhjuse, miks on valgus imepärane: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel” (Laul 119:105). Nõuanded, mida saame Jumala Sõnast, aitavad meil õiges suunas liikuda ning tunda rõõmu mõttekast elust. Meil pole tarvis olla nagu laev, mis on tuulte ja lainete meelevallas. Kui teame tõde ja elame selle järgi, kaitseb see meid muutumast nende sarnaseks, keda „õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules” (Efeslastele 4:14).

„Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi,” sedastab Piibel. Samuti öeldakse: „Õnnis see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Jehoova peale, oma Jumala peale” (Laul 146:3, 5). Kõigele lisaks saame Jehoovat usaldades üle kartusest ja murelikkusest. Paulus kirjutas: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4:6, 7). On tõepoolest kasulik, kui laseme Jumala Sõna valgusel end juhtida.

 Paistke kui taevatähed maailmas

Jumala Sõna valgus on imeline ka sel põhjusel, et see avab inimestele võimaluse täita kõige ülevamat ülesannet. Jeesus andis oma järelkäijatele juhendi: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani.” Enne seda ütles ta: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Matteuse 28:18–20).

Mõtle sellele, kes aitavad tõelistel kristlastel kuulutada head sõnumit ja õpetada Piibli tõde kõigist rahvustest inimestele. Jeesus lubas oma järelkäijatele olla koos nendega. Ta on tõepoolest aidanud ja toetanud kuulutustööd, kui nad on sel viisil ja ka teisi „häid tegusid” tehes lasknud ’paista oma valgusel’ (Matteuse 5:14–16). Inglid osalevad samuti evangeeliumi kuulutamises (Ilmutuse 14:6). Aga Jumal Jehoova? Apostel Paulus kirjutas: „Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal laskis kasvada.” Milline au on küll kuuluda „Jumala kaastööliste” hulka! (1. Korintlastele 3:6, 9.)

Mõtle veel sellele, kuidas Jumal on õnnistanud meie pingutusi töös, mille ta meile on teha andnud. Miski pole võrreldav Jumala antud eesõigusega paista „otsekui taevatähed maailmas”. Peegeldades Jumala Sõna valgust oma sõnade ja tegudega, saame anda tõelist abi siira südamega inimestele (Filiplastele 2:15). Kui me kuulutame ja õpetame innukalt, võime olla rõõmsad, ’sest Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära meie teod ja armastuse, mida oleme osutanud tema nimele’ (Heebrealastele 6:10).

’Osta silmasalvi, et võida oma silmi’

Jeesus läkitas sõnumi esimese sajandi Laodikea kogudusele: „Osta minult ... silmasalvi [et] võida silmi, et sa näeksid. Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan” (Ilmutuse 3:18, 19). Ainus ravim vaimse pimeduse vastu on „silmasalv” – Jeesuse õpetused ja suunamine. Kui tahame säilitada vaimselt tervet ellusuhtumist, peame võtma vastu tema nõuanded ja täitma nii neid kui ka teisi juhtnööre, mida võime leida Piiblist. Samuti peaksime võtma omaks sellise meelelaadi nagu Kristusel ning järgima tema eeskuju (Filiplastele 2:5; 1. Peetruse 2:21). Silmasalvi ei saa tasuta. Jeesus ütles: „Osta [seda] minult.” Selle hinnaks on meie aeg ja pingutused.

Kui minna pimedast kohast valgustatud ruumi, võtab aega, enne kui meie silmad valgusega harjuvad. Jumala Sõna uurimine ja tõevalguse nägemine nõuab samuti aega. Läheb aega, et mõtiskleda õpitu üle ja selle üle, kui väärtuslik on tõde. Hind pole siiski liiga kõrge. Miks? Sest valgus on imeline!

[Pilt lk 14]

„Osta minult ... silmasalvi [et] võida silmi, et sa näeksid”