Teeni Jumalat heal meelel

„MA TEEN meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede eest,” kirjutas apostel Paulus (2. Korintlastele 12:15). Millist suhtumist peaksid Jehoova teenijad nende sõnade põhjal püüdma endas arendada? Ühe piibliõpetlase arvates tahtis Paulus neid sõnu Korintose kristlastele kirjutades öelda: „Ma olen valmis teie heaks andma kogu oma jõu, aja ja elu ning kõik, mis mul on, nii nagu üks isa oma laste nimel seda heameelega teeb.” Paulus oli valmis „kuluta[ma] iseennast” ehk „laskma end ära kurnata ja väsitada”, kui see oleks tema kristliku ameti täitmiseks vajalik olnud.

Pealegi tegi Paulus seda kõike „meeleldi” ehk „heal meelel”, nagu ütleb Suur Piibel. Kuidas on lood sinuga? Kas sa oled valmis kulutama oma aega, energiat, võimeid ja vahendeid, et teenida Jehoova Jumalat ning kaasinimeste huve, ehkki vahel võib sellega kaasneda kurnatus ja väsimus? Ja kas sa teeksid seda heal meelel?

Nad ei soovi Jumalat üldsegi teenida

Enamik inimesi pole Jumala teenimise suhtes lihtsalt kahevahel, vaid nad lausa keelduvad seda tegemast. Nad ilmutavad tänamatuse, iseka sõltumatuse ja koguni mässumeelsuse vaimu. Saatan ahvatles Aadamat ja Eevat sellisel viisil mõtlema. Ta valetas neile, öeldes, et nad saavad „Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja” ehk võivad ise otsustada, mis on õige ja väär (1. Moosese 3:1–5). Tänapäeval arvavad sarnase meelsusega inimesed, et neil peaks olema täielik vabadus toimida täpselt nii, nagu neile meeldib. Seejuures ei soovi nad tunda mingeid kohustusi Jumala vastu ega oota temapoolset vahelesekkumist (Laul 81:12, 13). Nad tahavad kasutada kõike, mis neil on, omaenda huvide edendamiseks (Õpetussõnad 18:1, EP 97).

Loodetavasti ei jaga sina seda äärmuslikku vaadet. Tõenäoliselt hindad sa siiralt oma praegust eluandi ja seda imelist väljavaadet elada igavesti paradiisliku maa peal (Laul 37:10, 11; Ilmutuse 21:1–4). Sa võid olla Jehoovale sügavalt tänulik headuse eest, mis ta sinu vastu on ilmutanud. Ometi tuleb meil kõigil olla valvas, kuna Saatan võib moonutada meie mõttelaadi sedavõrd, et lõpuks muutub meie teenistus Jumalale vastuvõetamatuks (2. Korintlastele 11:3). Kuidas võib midagi sellist juhtuda?

Tähtis on teenida heal meelel

Jehoova soovib, et teda teenitaks heal meelel ja kogu südamest. Mitte kunagi ei sunni ta meid oma tahet täitma. Hoopis Saatan püüab iga hinna eest inimesi oma tahte järgi toimima panna, kasutades selleks nii survemeetodeid kui ka ahvatlusi. On tõsi, et seoses Jumala teenimisega räägib Piibel kohusest, käskudest, seadustest ja muust sarnasest, kuid eeskätt ajendab meid Jumalat teenima armastus tema  vastu (Koguja 12:13; Luuka 1:6; 2. Moosese 35:21; 5. Moosese 11:1).

Ehkki Paulus pühendas Jumala teenistusele väga palju aega ja energiat, teadis ta, et ilma armastuseta oleks see kõik olnud väärtusetu (1. Korintlastele 13:1–3). Kui piiblikirjutajad viitavad kristlastele kui Jumala orjadele, ei pea nad silmas armetut ja sunniviisilist orjust (Roomlastele 12:11; Koloslastele 3:24; SP). Sellega on mõeldud heal meelel allumist, mis põhineb sügaval, südamesttuleval armastusel Jumala ja tema Poja Jeesuse Kristuse vastu (Matteuse 22:37; 2. Korintlastele 5:14; 1. Johannese 4:10, 11).

Meie jumalateenimisest peaks peegelduma ka sügav armastus inimeste vastu. „Me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi,” kirjutas Paulus Tessaloonika kogudusele (1. Tessalooniklastele 2:7). Tänapäeval kohustavad paljude riikide seadused emasid oma laste eest hoolt kandma. Kuid valdav osa emasid ei tee seda sugugi mitte lihtsalt selleks, et seadust täita, eks ole? Nad hoolitsevad oma laste eest, sest peavad neid kalliks. Imetaja ema toob rõõmuga oma lapse heaks suuri ohvreid. Kuna Paulus tundis sarnast hella kiindumust nende vastu, keda ta teenis, oli ta „heameelega” valmis kasutama oma elu nende aitamiseks (1. Tessalooniklastele 2:8, EP 97). Armastus ajendab meid Pauluse eeskuju järgima (Matteuse 22:39).

Mida öelda vastumeelse teenistuse kohta?

Muidugi ei tohi me lasta enesearmastusel kaaluda üles armastust Jumala ja kaasinimeste vastu. Vastasel juhul valitseb tõsine oht, et meie teenistus muutub loiuks ja meile endale vastumeelseks. Meis võib isegi hakata idanema mõningane meelepaha, kuna meid ärritab, et me ei saa elus järgida kõiki oma soove. Nii juhtus mõningate iisraellastega, kelle armastus Jumala vastu kadus, kuid kes ikkagi teda kohusetundest mingil määral edasi teenisid. Mis oli tagajärjeks? Jumala teenimine muutus neile vaevaks (Malakia 1:13).

Iisraellased pidid Jumalale tooma üksnes veatuid, olemasolevatest parimaid ohvreid (3. Moosese 22:17–20; 2. Moosese 23:19). Kuid Malakia päevil hakkasid inimesed oma parimate loomade asemel ohverdama Jehoovale neid, keda nad endale tegelikult ei tahtnud. Kuidas Jehoova reageeris sellele? Ta ütles preestritele: „Kui te toote ohvriks pimeda, siis [teie sõnul] ei olevat see paha; või kui te toote lonkaja või tõbise, siis ei olevat see paha! Vii see ometi oma maavalitsejale! Kas temal on sinust hea meel või kas ta peab sinust lugu? ... Te toote seda, mis on röövitud, lonkaja ja tõbine! Ja see peab olema ohvriand, mida te toote! Kas mul peaks olema hea meel seda teie käest vastu võtta?” (Malakia 1:8, 13).

Kuidas võiks meiega midagi sellist juhtuda? Meie ohvrid võivad muutuda meile vaevaks, kui need ei lähtu heast südamest ja meelest (2. Moosese 35:5, 21, 22; 3. Moosese 1:3, UM; Laul 54:8; Heebrealastele 13:15, 16). Näiteks, kas Jehoova saab meie ajast endale selle, mis kõigest muust järele jääb?

Vaevalt võiks keegi tõsimeeli arvata, et Jumalale oleks meeldinud, kui mõni heatahtlik pereliige või innukas leviit oleks sundinud kedagi iisraellast vastumeeli oma parimat looma ohverdamiseks valima (Jesaja 29:13; Matteuse 15:7, 8). Jehoova lükkas tagasi nii taolised ohvrid kui ka lõpuks selle rahva, kes neid tõi (Hoosea 4:6; Matteuse 21:43).

Rõõm täita Jumala tahet

Et meie teenistus võiks olla Jumalale meelepärane, peame järgima Jeesuse Kristuse eeskuju. Ta ütles: „Mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud” (Johannese 5:30). Jeesusele tõi Jumala heal meelel teenimine suurt rõõmu. Ta viis täide Taaveti prohvetlikud sõnad: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega” (Laul 40:9).

Kuigi Jeesus täitis Jehoova tahet hea meelega, polnud see alati sugugi kerge. Mõelgem, mis juhtus vahetult enne tema vahistamist, kohtuprotsessi ja hukkamist. Ketsemani  aias viibides oli Jeesus „väga kurb” ning ta ’heitles raskesti’. Emotsionaalne pinge oli sedavõrd suur, et palve ajal „tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale” (Matteuse 26:38; Luuka 22:44).

Miks pidas Jeesus sellist rasket heitlust? Kindlasti ei olnud põhjuseks isekus või soovimatus Jumala tahet täita. Ta oli valmis surema, teda ärritasid isegi väga Peetruse sõnad: „Issand, heida enese peale armu; ärgu sündigu sulle seda!” (Matteuse 16:21–23, SP). Jeesus tundis hoopis muret sellepärast, millist mõju avaldab tema surm põlastusväärse kurjategijana Jehoovale ja Tema pühale nimele. Ta teadis, kui valus on ta Isal pealt vaadata oma armastatud Poja metsikut kohtlemist.

Pealegi mõistis Jeesus, et saabumas on pöördeline aeg Jehoova eesmärkide täitumises. Ustav kuulekus Jumala seadustele pidi kaheldamatult tõestama, et Aadam oleks sedasama võinud teha. Jeesuse ustavus lükkaks täielikult ümber Saatana valeliku väite, nagu ei suudaks inimesed katsete all Jumalat heal meelel ja ustavalt teenida. Jeesuse vahendusel pidi Jehoova lõpuks purustama Saatana ja kõrvaldama tema mässuga kaasnenud tagajärjed (1. Moosese 3:15).

Milline tohutu vastutus lasus Jeesuse õlgadel! Tema ustavusest sõltus nii tema Isa nimi, üleüldine rahu kui ka inimsoo pääste. Seda mõistes palvetas ta: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!” (Matteuse 26:39). Isegi tohutu pinge all olles ei kaotanud Jeesus hetkekski oma valmisolekut alluda Isa tahtele.

„Vaim on küll valmis, aga liha on nõder!”

Kuna juba Jeesus koges Jehoovat teenides suurt emotsionaalset pinget, võib arvata, et Saatan avaldab survet ka meile kui Jumala teenijatele (Johannese 15:20; 1. Peetruse 5:8). Pealegi oleme meie ebatäiuslikud. Seega, isegi kui me oleme valmis Jumalat meeleldi teenima, ei ole see sugugi lihtne. Jeesus nägi, kuivõrd kõvasti apostlid pingutasid, et teha kõike tema sõnade järgi. Seepärast ta ütles: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõder!” (Matteuse 26:41). Jeesuse täiuslikul lihal polnud mingit sünnipärast viga. Kuid ta pidas silmas oma jüngrite liha nõtrust, ebatäiuslikkust, mille nad olid pärinud Aadamalt. Jeesus teadis, et päritud ebatäiuse ja sellest tulenevate piirangute tõttu tuleb neil võidelda, tegemaks Jehoova teenistuses kõike, mida nad tahaksid.

Seetõttu võivad meidki haarata samad tunded mis apostel Paulust, kes oli sügavas ahastuses, kui ebatäius takistas tal Jumalat täiel määral teenida. „Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda,” kirjutas Paulus (Roomlastele 7:18). Ka meie võime tunda, et me ei suuda teha kõike seda head, mida sooviksime (Roomlastele 7:19). See ei tähenda, et oleksime muutunud kuidagi tõrksaks, vaid lihtsalt nõder liha halvab isegi meie parimad pingutused.

Ent ärgem heitkem meelt. Kui meil on südames valmisolek teha kõik mis meie võimuses, siis on meie teenistus Jumalale kindlasti meelepärane (2. Korintlastele 8:12). Püüdkem hoolega jäljendada Kristust, kes ilmutas valmisolekut alluda täielikult Jumala tahtele (2. Timoteosele 2:15; Filiplastele 2:5–7; 1. Peetruse 4:1, 2). Jehoova õnnistab ja toetab neid, kes taolist head tahtmist ilmutavad. Ta annab meile „üliväga suure väe”, tänu millele me suudame oma nõtrusele vastu panna (2. Korintlastele 4:7–10). Jehoova abiga teeme meiegi Pauluse sarnaselt ’meeleldi kulu ja kulutame iseennast’ Tema hinnalises teenistuses.

[Pilt lk 21]

Paulus teenis Jumalat heal meelel nii hästi, kui suutis

[Pilt lk 23]

Jeesus järgis Isa tahet isegi tohutu pinge all olles