EUROOPA loodusvaatlejad on kaua imetlenud kirjuid ohakaliblikaid (Vanessa cardui) ning murdnud pead selle üle, mis juhtub nendega siis, kui suvi otsa saab. Kas nad lihtsalt hukkuvad külmade ilmade saabudes? Üks hiljutine uuring paljastas midagi erakordset: ohakaliblikad rändavad igal aastal Põhja-Euroopast Aafrikasse ja tagasi.

Kasutades radari ja tuhandete vabatahtlike vaatlejate abi, kogusid teadlased andmeid kogu Euroopast. Uuringust selgus, et kui suvi lõpeb, rändavad miljonid ohakaliblikad lõunasse, lennates tavaliselt rohkem kui 500 meetri kõrgusel. Seetõttu jäävad nad inimsilmale enamasti nähtamatuks. Et läbida pikk tee Aafrikasse, ootavad liblikad soodsaid tuuli, mis kannavad neid edasi keskmise kiirusega 45 km/h. Nende iga-aastane ränne, mille kogupikkus on kuni 15 000 kilomeetrit, võib alata Arktika äärealadelt ja lõppeda troopilises Lääne-Aafrikas. Ohakaliblikate rännutee on ligi kaks korda pikem Põhja-Ameerika monarhliblikate omast. Edasi-tagasi reisi tegemiseks kulub ohakaliblikatel kuus põlvkonda.

Professor Jane Hill Yorki ülikoolist Inglismaalt selgitab: „Ohakaliblikas on pidevas liikumises: ta paljuneb ja lendab muudkui edasi.” Niiviisi rändab kogu populatsioon igal aastal Põhja-Euroopast Aafrikasse ja tagasi.

„See tilluke alla grammi kaaluv putukas, mille aju on nööpnõelapea suurune ning kellel pole mingit võimalust õppida vanematelt ja targematelt, saab hakkama kangelasliku mandritevahelise rändega,” märgib Briti liblikate kaitseühingu Butterfly Conservation uuringujuht Richard Fox. Varem arvati, et need liblikad „lendlevad pimesi armututes tuultes ning saavad otsa Briti hukatuslikus talvepakases”. Sellest uuringust aga selgus, et „ohakaliblikad on arukad rännumehed”.